Parimad olemasolevad füüsikateooriad annavad tungivalt mõista, et meid ei tohiks olemas olla. Suur Pauk oleks pidanud tekitama võrdsetes kogustes aine- ja antiaine-osakesi, mis oleksid pidanud teineteist peaaegu hetkeliselt hävitama, jättes endast järele vaid valguskiirguse.
Tõsiasi, et me siiski oleme siin — ja et antiainet paistab universumis leiduvat väga vähe —, on üks nüüdisfüüsika suurematest lahendamata saladustest.
2001. aastal pakkus Tanmay Vachaspati Arizona osariiklikust ülikoolist välja puhtteoreetilise lahenduse. Ta püstitas hüpoteesi, mis väidab, et isegi kui universumi moodustumisel tekkis ühepalju ainet ja antiainet, võisid need teineteise tühistamise käigus kutsuda ellu põgusaid monopooluseid ja anti-monopooluseid ehk hüpoteetilisi osakesi, millel on ainult üks magnetpoolus: kas põhja- või lõunapoolus.
Sedamööda, kuidas magnetilised monopoolused ja anti-monopoolused omakorda teineteist annulleerisid, pidid need tekitama ainet ja antiainet. Kuid tänu ühele kummalisele füüsikalisele nähtusele, nn laengu paarsuse rikkumisele (ingl CP violation, charge-parity violation) pidi see protsess kalduma aine kasuks. Nii saigi vormuda meile tuttav aineline universum.