Mein Kampf (eesti keeles)

Saateks natsionaalsotsialismi klassiku Adolf Hitleri raamatu MEIN KAMPF

eestikeelsele väljaandele

   Aastakümneid on kogu maailmas püütud Adolf Hitleri raamatut “MEIN KAMPF” inimestele kättesaamatuks teha, samal ajal seda igati maha tehes. Ka end kõige demokraatlikemaks pidavates riikides ei ole see raamat igaühele kättesaadav. Vähemalt samavõrra vastuvõetamatu ideoloogia, marksismi, kandjad – Marksi, Engelsi, Lenini jne. teosed, laiutavad aga paljude avalike raamatukogude riiulitel ega ole kunagi tõsiseltvõetavat hukka-mõistu leidnud. Miks see nii on, taipab tähelepanelik lugeja üsna kiiresti.

   Tutvudes A. Hitleri poolt kirjapanduga, ei jaga meie demokraatlikus riigis elav lugeja kindlasti tema seisukohti ja maailmavaadet. Võrreldes seda aga marksismi klassikute teostega, tuleb tõdeda, et A. Hitler on esitanud oma seisukohad ja mõtted väga sirgjooneliselt, ausalt ja ilma selle liigse suhkrustatud sõnavahuta, mis on nii omane marksistidele ja mis püüab varjata nende äärmist inimvihkajalikkust.

   Seni on lugeja saanud tutvuda hinnangutega raamatu “MEIN KAMPF” kohta, mis on esitatud vaid võitjate seisukohalt lähtudes. Nüüd võib iga eesti lugeja ise veenduda, milles seisneb natsionaalsotsialismi kui ideo-loogia olemus ja võrrelda seda objektiivselt leninismi-marksismiga.

Tõlge venekeelsest väljaandest:  «Моя борьба», Москва, «Витязь», 2002

Peeter Kask,

tõlkija

  

Peatükid

I, II, III, IV, V ja VI

 

Eessõna

   1.aprillil 1924. a. suleti mind vastavalt Müncheni kohtu otsusele Landsbergi kindlusse. Ma sain vaba aega, mis võimaldas mul peale pikki pausideta tööaastaid istuda ja hakata kirjutama raamatut, mida paljud mu sõbrad juba ammu olid mind üles kutsunud kirjutama ja mis mulle eneselegi tundus vajalikuna meie liikumise jaoks. Ma otsustasin kahes köites mitte ainult esitada meie liikumise eesmärke, vaid anda ka ülevaate selle arengust. Selline vorm annab enam, kui meie õpetuse lihtne esitlemine.

   Seejuures sain ma võimaluse esitada ka oma isiklik arengulugu. See osutus mu töö esimese ja teise köite jaoks hädavajalikuks, kuna mul tuli lõhkuda need alatud legendid, mis on välja mõeldud juudi ajakirjanduse poolt minu kompromiteerimiseks. Selles minu töös pöördun ma mitte võõraste, vaid nende meie liikumise pooldajate poole, kes kogu südamest sellele kaasa elavad ja kes soovivad seda mõista võimalikult sügavalt ja lähemalt. Ma tean, inimeste sümpaatiat on kergem võita suulise kui trükisõna abil. Iga suur liikumine maa peal võlgneb tänu oma kasvu eest suurtele oraatoritele, mitte suurtele kirjanikele. Kuid ikkagi, selleks, et meie õpetus saaks lõpliku esitluse, peab tema printsipiaalne olemus olema fikseeritud kirjalikult. Las mõlemad esitatud köited teenivad kividena ühise eesmärgi vundamendis.

Autor

Landsbergi kindlus

Pühendus

   9. novembri 1923. a. südaööl kell 12.30 langesid Münchenis linnavalitsuse hoone ees ja endise sõjaministeeriumi õuel võitluses meie eesmärgi nimel kindla usuga meie rahva taassündi järgmised võitlejad:

            Alfardt Felix, kaupmees, sünd. 5. juulil 1901. a.

            Baudridl Andrei, mütsivalmistaja, sünd. 4. mail 1879. a.

            Katzella Theodor, pangateenistuja, sünd. 8. augustil 1900. a.

            Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja, sünd. 27. jaanuaril 1901. a.

            Faust Martin, pangateenistuja, sünd. 19. augustil 1894. a.

            Rechenberg Anton, treial, sünd. 19. augustil 1894. a.

            Kerner Oskar, kaupmees, sünd. 4. jaanuaril 1875. a.

            Kuhn Karl, ülemkelner, sünd. 27. juulil 1897. a.

            Lafors Karl, üliõpilane, sünd. 28. oktoobril 1904. a.

            Neibauer Kurz, teenistuja, sünd. 27. märtsil 1899. a.

            Pappe Klaus, kaupmees, sünd. 16. augustil 1904. a.

            Pforten Theodor, kohtunik, sünd. 14. mail 1873. a.

            Rickmers Johann, sõjaväelane, sünd. 7. mail 1881. a.

            Scheibner-Richter Erwin, insener, sünd. 9. jaanuaril 1884. a.

            Stronski Lorenz, insener, sünd. 14. märtsil 1899. a.

            Wolf  Wilhelm, kaupmees, sünd. 19. oktoobril 1898. a.

   Niinimetatud rahvuslik valitsus keeldus langenud kangelasi matmast vennashauda.

   Ma pühendan selle töö esimese köite nende langenud võitlejate mälestuseks. Nende kannatanute nimed jäävad meie liikumise pooldajatele alati helgeiks majakaiks.

Adolf Hitler

Landsbergi kindlus.

16. oktoobril 1924. a.

ESIMENE OSA

KÄTTEMAKS

I PEATÜKK

ISAKODUS

   Praegu näib mulle õnnelikuks endeks olevat fakt, et saatus määras mulle sünnikohaks just nimelt Braunau linnakese Inni jõe kaldal. Asub ju see linnake otse kahe Saksa riigi piiril, mille ühen-damine tundus ja tundub meile, noortele, olevat selleks pühaks eesmärgiks, mille poole tuleb kõiki-de vahenditega püüelda.

   Saksa-Austria peab naasma, mis see ka ei maksaks, suure Saksa metropoli rüppe ja seejuures sugugi mitte majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Ei, ei. Isegi kui see ühendamine ei omaks majan-duslikust vaatepunktist tähtsust, veelgi enam, oleks isegi kahjulik, on ühendamine möödapääsmatult vajalik. Üks veri – üks riik! Kuni saksa rahvas pole ühendanud kõiki oma poegi ühe riigi piiridesse, ei oma ta moraalset õigust koloniaalsele laienemisele. Alles peale seda, kui Saksa riik lülitab oma piiridesse viimasegi sakslase, siis, alles peale seda, kui selgub, et selline Saksamaa ei ole suuteline vajalikul määral ära toitma kogu oma elanikkonda, annab tekkiv vajadus rahvale moraalse õiguse võõraste maade omandamiseks. Siis hakkab mõõk mängima adra rolli, siis väetavad sõja verised pisarad maad, mis peab tagama tulevastele põlvedele igapäevase leiva.

   Sel viisil tundub mainitud linnake olevat suure eesmärgi sümboliks.

   Kuid linnake on meie epohhi jaoks muuski mõttes õpetlik. Enam kui 100. aastat tagasi muutus see märkamatu pesake selliste sündmuste areeniks, mis jäädvustasid ta Saksa ajaloo annaalidesse. Meie isamaa raskeima alanduse aastal langes kangelassurma läbi võitluses oma palavalt armastatud  õnnetu kodumaa eest nürnberglane Johann Palm, elukutselt raamatukaupmees, kirglik “natsionalist” ja prantslaste vaenlane. Kindlalt keeldus ta välja andmast oma kaasvõitlejaid, kes vaenlase silmis pidid kandma peamist vastutust. Täiesti nagu Leo Schlacheter! Ka tema kohta tegid valitsuse agendid ettekandeid Prantsuse võimudele. Augsburgi politseidirektor omandas selle reetmisega kurva kuulsuse ja lõi sel viisil eeskuju kaasaegsetele saksa võimudele, kes tegutsevad hr. Zeveringi kaitse all.

   Selles väikeses linnakeses, mis särab kuldsetes kannatusekiirtes saksa rahva asja eest, selles vere poolest Baieri ja riikliku kuuluvuse poolest Austria linnas elasid möödunud aastasaja 80-ndatel aastatel minu vanemad. Isa oli kohusetundlik riigiametnik, ema tegeles koduse majapidamisega, jagades võrdselt oma armastust meie kõikide – tema laste, - vahel. Ainult et väga vähe on neist aegadest jäänud minu mällu. Juba väga lühikese aja möödudes oli minu isa sunnitud maha jätma temale meeldima hakanud piirilinna ja ümber kolima Passausse, s.t. asuma elama päris Saksamaale.

   Tolleaegse Austria tolliametniku saatus tähendas sageli hulkurielu. Juba lühikese aja möödudes pidi isa taas ümber kolima, seekord Linzi. Seal ta läks pensionile. Muidugi ei tähendanud see seda, et vana mees sai rahu. Vaese väike-majaomaniku pojana ei saanud ta juba alates noorusest tunda eriti rahulikku elu. Ta ei olnud veel 13-aastanegi, kui tal tuli esimest korda kodumaalt lahkuda. Vastupidiselt “kogenud” kaasmaalaste ettevaatlikkusele suundus ta Viini, et seal mõni amet selgeks õppida. See oli möödunud aastasaja 50-ndatel aastatel. Inimesel on muidugi raske 3 kuldnat maks-nud söögitagavaraga ehku peale välja minna, selgete lootusteta ja kindlaksmääratud eesmärkideta. Kui ta sai 17-aastaseks, sooritas ta meistriabi eksami, saamata sellest rahuldust, pigem vastupidi. Puuduseaastad, aastad täis kannatusi ja ebaõnnestumisi tugevdasid tema otsust loobuda käsitööst ja püüda saavutada midagi “veidi kõrgemat”. Kui möödunud aegadel oli maal tema ideaaliks olnud vaimulikuks saamine, siis nüüd, kui tema silmaring suures linnas oli erakordselt laienenud, sai tema ideaaliks – hakata riigiametnikuks. Kogu oma juba lapsepõlveaastail puuduses ja viletsuses karas-tunud osavusega ja püsivusega hakkas 17-aastane nooruk kindlameelselt püüdlema oma eesmärgi poole – ja saigi riigiametnikuks. Kuid selle eesmärgi saavutamiseks kulutas isa tervelt 23 aastat. Vanne, mille ta oli omale elus andnud – mitte naasta oma kodumaale enne kui temast on saanud “inimene”, oli nüüd täidetud.

   Eesmärk oli saavutatud; ent kodukülas, kust isa poisikesena oli lahkunud, ei mäletanud teda enam keegi ja küla ise oli muutunud temale võõraks.

   Saanud 56 aastaseks, otsustas isa, et võiks puhata. Kui ka nüüd ei suutnud ta ühtki päeva mööda saata “loodriametis”. Ta ostis endale Austria linnakese Lambachi piirides asuva teenismõisa, mida ise majandas, pöördudes niiviisi peale pikki ja raskeid aastaid tagasi oma vanemate tegevusala juurde.

   Just nimelt sel epohhil hakkasid minus formeeruma esimesed ideaalid. Veetsin palju aega värskes õhus. Tee minu koolini oli väga pikk. Kasvasin füüsiliselt väga tugevate poisikeste keskkonnas ja minu nende seas veedetud aeg ei kutsunud emas kordagi esile muret. Kõige vähem äratas minus vaimustust selline võimalus, et võiksin muutuda kasvuhoonetaimeks. Loomulikult andusin ma tol ajal kõige vähem mõtlemisele sellest, milline amet elus valida. Kuid mingil juhul ei olnud mu poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu oraatoritalent neis suuremates või väiksemates sügavamõttelistes diskussioonides, mida ma pidasin oma eakaaslastega. Ma hakkasin väikeseks juhiks. Õppimine koolis polnud minu jaoks raske, kuid minu kasvatamine ei olnud siiski kerge asi. Muudest õpingutest vabal ajal õppisin ma Lambachi koorilaulukoolis laulmist. See andis mulle võimaluse viibida sageli kirikus ja otse joovastuda rituaalide suurejoonelisusest ja kirikupühade ülevast särast. Oleks olnud väga loomulik, kui nüüd oleks muutunud abee amet minu jaoks samasuguseks ideaaliks, kui omal ajal minu isa jaoks oli saanud külapastori amet. Mõne aja kestel oligi see nii. Kuid mu isale ei meeldinud nii tema kaklejast poja oraatorianded, kui ka minu unistused sellest, et saada abeeks. Ja eks ma isegi kaotasin üsna pea huvi selle viimase unistuse vastu ja mulle hakkasid paistma ideaalid, mis vastasid minu temperamendile enam.

   Lugenud palju kordi läbi raamatud isa raamatukogust, jäi mu tähelepanu pidama sõjalise sisuga raamatutel, eriti ühel ajaloolisel rahvaväljaandel Prantsuse-Preisi 1870-1871.a. sõjast. Need olid kaks köidet tolleaegsete aastate illustreeritud žurnaalist. Lugesin need köited suure kiindumusega mitu korda järjest läbi. Möödus veidi aega ja nende kangelaslike aastate ajajärk sai minu jaoks kõige kallimaks. Nüüdsest unistasin ma kõige rohkem asjadest, mis olid seotud sõjaga ja sõduri-eluga.

   Kuid see sai ka muus mõttes minu jaoks eriti suure tähenduse. Esimest korda terendas mulle seni veel ebaselge mõte sellest, milline vahe on nende sakslaste vahel, kes osalesid neis lahinguis ja nende vahel, kes jäid neist lahinguist kõrvale. Miks siis, küsisin ma eneselt, ei võtnud Austria neist lahinguist osa, miks minu isa ja kõik ülejäänud jäid neist kõrvale? Kas me pole siis samuti sakslased nagu kõik ülejäänud, kas me siis ei kuulugi ühte rahvusse? See probleem hakkas esmakordselt uitama minu väikeses ajus. Vargse kadedusega kuulasin ma vastuseid minu ettevaatlikele küsimus-tele, kas siis mitte iga sakslane ei võiks omada õnne kuuluda Bismarcki impeeriumi juurde.

   Sellest ei suutnud ma aru saada.

*                         *

*

   Kerkis üles küsimus minu kooli saatmisest.

   Arvestades kõiki minu kalduvusi ja eriti minu temperamenti, tuli isa järeldusele, et panna mind gümnaasiumi, kus ülekaalus on humanitaarteadused, oleks vale. Talle näis, et parem oleks minu jaoks reaalõppeasutus. Neid tema kavatsusi suurendasid veelgi rohkem minu ilmsed joonistamis-võimed – aine, mis tema veendumuse kohaselt oli Austria gümnaasiumis täielikus unaruses. Võimalik, et siin mängis osa ka tema isiklik kogemus, mis sisendas talle, et praktilises elus omavad humanitaarteadused väga väikest tähtsust. Üldiselt ta mõtles, et tema poeg, nii nagu ta isegi, peab aja jooksul riigiametnikuks saama. Tema kibedad nooruseaastad sundisid teda eriti hindama neid saavutusi, mida ta oli kätte võidelnud iseoma turjaga. Ta oli väga uhke selle üle, et oli ise, oma tööga, saavutanud kõik selle, mida omas ja ta soovis, et poeg läheks mööda sama teed. Oma ülesannet nägi ta ainult selles, et kergendada minu jaoks seda teed.

   Juba mõte ise sellest, et ma võin keelduda tema ettepanekust ja minna mööda täiesti muud teed, näis talle võimatuna. Tema silmis oli otsus, mille ta oli teinud, iseenesestmõistetav. Isa võimukas loomus, mis oli karastunud raskes olelusvõitluses kogu tema elu jooksul, ei lubanud tal tekkida mõttelgi sellest, et kogenematu poiss ise hakkab endale teed valima. Ja ta oleks pidanud end halvaks isaks, kui oleks lubanud, et tema autoriteet selles suhtes oleks kellegi poolt kahtluse alla seatud.

   Ja ometi juhtus nii, et asjad läksid hoopis teisiti.

   Esimest korda minu elus (olin siis alles kõigest 11-aastane) olin sattunud opositsionääri ossa. Mida karmimalt ja otsustavamalt isa oma plaani peale surus, seda kangekaelsemalt ja tõrksamalt veenis poeg teda vastupidises.

   Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks.

   Ei manitsused, ei minu isa “tõsised” ettekujutused ei suutnud minu vastupanu murda. Ma ei taha olla riigiametnik. Ei ja ei! Kõik isa katsed sisendada minusse poolehoidu selle elukutse vastu jutustustega iseenda minevikust saavutasid täiesti vastupidiseid tulemusi. Ma hakkasin haigutama mul hakkas vastik ainuüksi mõtte juures, et ma muutun mittevabaks, alati kantseleis istuvaks inime-seks, kes ei saa käsutada oma aega oma äranägemisel ja tegeleb ainult formularide täitmisega.

   Otse öeldes, milliseid mõtteid võiski niisugune perspektiiv äratada poisis, kes ei olnud üldsegi “hea poiss” selle sõna tavalises tähenduses. Õppimine koolis oli minu jaoks naeruväärselt kerge. See jättis mulle väga palju aega ja selle veetsin ma rohkem vabas õhus kui toas. Kui nüüd igasugused poliitilised vastased, uurides põhjalikult minu elulugu, püüavad mind “kompro-miteerida”, viidates minu kergemeelselt veedetud noorusele, tänan ma sageli taevast selle eest, et vaenlased tuletavad mulle meelde neid helgeid ja rõõmurikkaid päevi. Kõik neil aegadel tekkinud “arusaamatused” lahenesid õnneks niitudel ja metsades, mitte kusagil muus kohas.

   Kui ma astusin reaalkooli, muutus minu jaoks midagi vähe. Kuid nüüd tuli mul lahendada veel üks arusaamatus – minu ja isa vahel. Kuni isa plaanid teha minust riigiametnik põrkusid ainult vastu minu põhimõttelist vastuseisu ametniku elukutse vastu, ei muutunud konflikt teravaks. Ma võisin mitte alati isale vastu vaielda ja rohkem vaikida. Minule jätkus küllalt minu isiklikust otsustavusest sellest karjäärist, kui aeg saabub, ära öelda. Ma võtsin selle otsuse vastu ja pidasin seda vankumatuks. Kuni ma lihtsalt vaikisin, olid vastastikused suhted isaga talutavad. Halvemaks muutus asi aga siis, kui mul tuli seada oma isiklik plaan isa plaani vastu, algas aga see juba minu 12. eluaastast alates peale. Kuidas see juhtus, ei tea ma nüüd enam isegi, kuid ühel ilusal päeval sai mulle täiesti selgeks, et ma pean hakkama kunstnikuks. Minu joonistamisalased võimed olid vaieldamatud – just need olid mu isa jaoks üheks argumendiks panna mind reaalkooli. Kuid isa ei lasknud isegi tekkida mõttel sellest, et see võiks saada minu elukutseks. Vastupidi! Kui ma esimest korda, lükanud tagasi isa lemmikidee, küsimusele, kelleks ma ise tahaksin saada, ütlesin – kunstnikuks, oli isa vapustatud ja äärmiselt löödud.

   “Joonistajaks? Kunstnikuks?”

   Talle näis, et ma olen hulluks läinud või oli ta valesti kuulnud. Ent kui ma täpselt ja selgelt kinni-tasin talle oma mõtet, viskus ta mulle tema iseloomule omase otsustavusega kallale. Sellest ei või juttugi olla.

   “Kunstnikuks? Ei, ei iialgi, kuni ma elus olen!”

   Kuid kuna poeg oli muude joonte hulgas pärinud isalt ka tema kangekaelsuse, kordas ta  sama  ot-sustavuse  ja  kindlusega oma isiklikku seisukohta.

   Kumbki pool jäi oma juurde. Isa jäi oma “ei iialgi”-le kindlaks ja mina teatasin veel kord, et “tingimata saan”.

   Loomulikult ei olnud sellel jutuajamisel rõõmustavaid tagajärgi. Vanamees kibestus minu vastu ja mina, vaatamata minu armastusele isa suhtes, - omakorda tema vastu. Isa keelas mul isegi mõelda sellest, et ma kunagi saan kunstniku-hariduse. Tegin ühe sammu edasi ja teatasin, et sel juhul ma ei hakka üldse midagi õppima. Loomulikult ei võinud minu taolised “avaldused” välja viia millegi heani ja ainult võimendasid isa soovi jääda iga hinna eest oma seisukoha juurde. Mulle ei jäänud üle muud kui vaikida ja hakata oma ähvardust ellu viima. Ma mõtlesin, et kui isa veendub selles, kui halvaks muutuvad minu tulemused reaalkoolis, on ta hiljem või varem sunnitud järele andma.

   Ei tea, kas minu arvestus õnnestus, kuid seni ei saavutanud ma koolis mingit märgatavat edu. Ma hakkasin õppima ainult seda, mis minule meeldis, eriti seda, mida minu arvestuste kohaselt võis kunagi mulle vaja minna kunstnikukarjääri jaoks. Seda, mis näis mulle selles suhtes mittevajalikuna või mind üldse ei köitnud, hakkasin ma täielikult eirama. Minu hinded olid sel ajal täiesti erisugused: kord sain ma “kiituse” või “eeskujuliku”, kord oli see “rahuldav” või “halb”. Kõige paremini tegelesin ma geograafiaga ja ajalooga. Need olid minu kaks lemmikainet, milles ma olin klassi esimene õpilane.

   Kui ma nüüd peale paljusid aastaid vaatan tagasi sellesse aega, joonistuvad minu ees täiesti selgelt kaks väga tähtsat asjaolu:

   Esimene: minust sai rahvuslane.

   Teine: ma õppisin õppima ja mõistma ajalugu.

   Vana Austria oli “rahvuste riik”.

   Sakslane, kes elab Saksa impeeriumis, ei suuda tegelikult, või vähemalt ei suutnud siis enesele ette kujutada, millist tähtsust omab see fakt igaühe tavaelus, kes elab sellises rahvuste riigis. Prantsuse-Preisi sõja kangelaslike armeede imepäraste võitude käras hakkasid sakslased järk-järgult enam võõrastama sakslasi, kes elasid sealpool Saksa piiri, sageli aga lakkasid isegi neid mõistmast. Üha sagedamini ja sagedamini hakkasid segunema – eriti Austria sakslaste suhtes – lagunev monar-hia juurtelt terve rahvaga.

   Inimesed ei mõistnud, et kui Austria sakslased poleks olnud puhtaverelised, ei oleks neil kunagi jätkunud jõudu, et sellisel määral panna oma märk  52-miljonilisele rahvale. Aga seejuures tegid Austria sakslased seda sellisel määral, et Saksamaal või isegi esile kerkida ekslik mõte, nagu kujutaks Austria endast Saksa riiki. See on kas täiesti enneolematu totrus või – hiilgav tunnustus 10 miljoni Austria sakslase kasuks. Ainult väga vähesed sakslased omasid veidi selgemat ettekujutust sellest pingelisest võitlusest, mis käis Austrias saksa keele ümber, saksa kooli ja kultuuri ümber. Alles nüüd, kus samasugused kurvad asjaolud langesid miljonitele Saksamaa sakslastele osaks, kes peavad kandma võõramaist iket ja, kirglikult unistades taasühinemisest oma isamaaga, saavutama vähemalt oma püha õiguse rääkida emakeeles, - alles nüüd hakati saksa elanikkonna  laiemates ringkondades aru saama, mida tähendab võidelda oma rahvusluse eest. Nüüd mõistavad juba paljud, millist rolli mängisid Austria sakslased, kes, olles jäetud iseendi hooleks, oskasid sajandite vältel kaitsta saksa rahva idapiiri, oskasid pikas ja kurnavas sõjas seista Saksa keelepiiri eest sellisel epohhil, kui Saksa impeerium huvitus väga kolooniatest, kuid pööras väga vähe tähelepanu  iseoma lihale ja verele iseoma piiride läheduses.

   Nagu igal pool ja kõikjal suures võitluses, nii ka võitluses emakeele eest vana Austria sisemuses oli kolm kihti: võitlejad, ükskõiksed ja reetjad. Juba oli see diferentsioon märgatav. Võitluses emakeele eest on kõige iseloomustavamaks see, et kired leegitsevad arvatavasti kõige tugevamini koolipingis, kus nimelt kasvab uus põlvkond. See võitlus käib lapse hinge ümber ja selles vaidluses on lapse poole suunatud esimene üleskutse: “saksa poiss, ära unusta, et sa oled sakslane ja tüdruk, pea meeles, et sina pead saama saksa naiseks!”

   Nii sai minulegi osaks suhteliselt üsna varases nooruses osaleda rahvuslikus võitluses, mis toimus vanas Austrias. Me kogusime rahalisi fonde, me kaunistasime oma riideid rukkililledega ja must-puna-kuldsete lindikestega, me laulsime Austria hümni asemel “Deutschland über alles”. Ja seda vaatamata kõikidele keeldudele. Meie noorus möödus läbi teatud poliitilise kooli juba selles eas, kui noored inimesed, kes kuuluvad rahvusriigi juurde, veel ei mõtlegi veel osavõtule võitlusest ja kasutavad oma rahvuskultuuri aaretest ära vaid emakeelt. Et ma tol ajal ei kuulunud ükskõiksete kilda, on loomulik. Kõige lühema aja jooksul muutusin ma fanaatiliseks “saksa rahvuslaseks”, mis siis muidugi ei olnud üldsegi identne sellega, mis nüüd kuulub parteilisse arusaama.

   Ma arenesin selles suunas nii kiiresti, et juba 15-aastasena oli mul selge ettekujutus sellest erinevusest, mis on dünastliku  “patriotismi” ja rahvaliku “rahvusluse” vahel. Juba sel ajal seisin ma viimase eest.

   Sellele, kes pole end pühendanud veidigi tõsisemalt sisemiste suhete tundmaõppimisele Habsburgide monarhias, näib see olukord ehk arusaamatu. Juba üheainsa ajalootunni õpetamine koolis, tolleaegses olukorras Austria riigis, pidi vältimatult esile kutsuma sellise arengu. Sisuliselt öeldes pole ju peaaegu olemaski eraldi Austria ajalugu. Selle riigi saatus on niivõrd tihedalt seotud kogu saksa rahva elu ja kasvuga, et ajaloo jaotamine Austria ja Saksamaa ajalooks pole peaaegu mõeldav. Kui Saksamaa hakkas jagunema kaheks suurriigiks, muutus see jagunemine ise just Saksamaa ajaloo ilminguks.

   Viinis säilitatavad Saksa impeeriumi endise võimsuse sümbolid teenivad igavese ühtsuse imeliste tagatistena. Valukarje, mis tungis esile Austria sakslase rinnust Habsburgide riigi langemise päevil, kutse ühinemiseks Saksamaa poole – kõik see oli vaid sügava tunde tulemus, mis ammustest aegadest asus Austria sakslaste südameis, kes kunagi polnud lakanud unistamast tagasipöördumisest unustamatusse isakoju. Kuid seda fakti ei saaks kunagi ära seletada, kui eraldi iga Austria sakslase kasvatamine koolis asjade tõelise seisu vaimus ei sünnitaks seda igatsustunnet Saksamaaga taasühinemise järele. Siin on allikas, mis kunagi tühjaks ei saa. Mälestus möödunust tuletab kogu aeg tulevikku meelde, kuidas ka seda  probleemi  ei  püütaks  unustuse-hämarusega kinni katta.

   Maailma ajaloo õpetamine keskkoolis on veel praegugi väga madalal tasemel. Vaid väga vähesed õpetajad saavad aru, et ajaloo õpetamise eesmärgiks ei pea olema mõttetu ajalooliste daatumite ja sündmuste pähetuupimine ja mehaaniline kordamine. Asi pole üldsegi selles, kas nooruk peab peensusteni teadma, millisel päeval just nimelt toimus see või teine heitlus, millal nimelt sündis see või teine väejuht või mis aastal see või teine (enamjuhtudel väga tähtsusetu) monarh pani endale pähe krooni. Armuline jumal, asi pole ju üldsegi selles!

   Ajaloo “õppimine” tähendab osata otsida ja leida tegurid ja jõud, mis põhjustasid neid või teisi sündmusi, mida me hiljem pidime tunnistama ajaloolisteks sündmusteks.

   Lugemis- ja õppimiskunst viivad selles osas ühtekokku järgmisele järeldusele: oluline meelde jätta, ebaoluline unustada.

   Minu isiklikus saatuses ja mu edaspidises elus mängis võibolla otsustavat rolli asjaolu, et õnn ise saatis mulle sellise ajalooõpetaja, kelle sarnaselt vaid väga vähestele suudeti oma õpetamisega panna alus nimelt sellise vaatenurgale. Tolleaegne Linzi linna reaalkooli ajalooõpetaja doktor Leopold Petch, kelle juures ma õppisin, oli selle põhimõtte elavaks kehastuseks. See heasüdamliku välimusega, kuid otsustava iseloomuga vanake oskas oma särava ilukõnega mit-te ainult naelutada meie tähelepanu õpetatavale ainele, vaid lihtsalt ka süveneda sellesse. Veel praegugi tuletan ma liigutustundega meelde seda hallipäist õpetajat, kes oma tulihingelise kõnega sageli sundis meid unustama olevikku ja elama möödunud imeliste suurte sündmuste maailmas. Ta oskas kuivad ajaloomälestused muuta elavaks ja köitvaks tegelikkuseks. Me istusime sageli tema tundides täis vaimustust ja olime sageli tema esitusest pisarateni liigutatud.

   Meie õnn oli seda suurem, et see õpetaja arusaadavas vormis oskas, tuginedes tegelikkusele, valgustada minevikku ja, toetudes möödunu õppetundidele, teha järeldusi oleviku jaoks. Enam, kui keegi teine õpetajate hulgast, oskas ta tungida nendesse kaasaja põletavatesse probleemidesse, mis tungisid läbi kogu meie olemuse. Meie väike rahvuslik fanatism oli tema jaoks meie kasvatamise vahendiks. Apelleerides üha sagedamini meie rahvuslikule autundele, tõstis ta meid palju suuremasse kõrgusse, kui seda oleks võinud saavutada ükskõik milliste muude vahenditega.

   See õpetaja muutis ajaloo minu kõige armastatumaks õppeaineks.

   Vastu oma enese tahtmist tegi ta juba siis minust noore revolutsionääri.

   Tõepoolest, kel õnnestus õppida ajalugu sellise õpetaja juures, tolleaegsetes tingimustes ja mitte muutuda seejuures selle riigi vaenlaseks, mis mõne aja möödudes oma dünastia vahendusel nii saatuslikult mõjutas rahvuse saatust?

   Kes võis tolleaegsetes tingimustes säilitada ustavuse dünastiale, mis nii häbistavalt minevikus ja olevikus omakasu-püüdlikel eesmärkidel reetis saksa rahva põhihuvid.

   Kas siis meile, siis veel väga noortele, ei olnud küllaltki selge, et see Austria riik mitte mingisugust armastust meile, sakslastele, ei sisenda ja üldsegi sisendada ei saa. Tutvumine Habsburgide suguvõsa valitsemise ajalooga täienes veel meie igapäevaelust saadud kogemusega. Põhjas ja lõunas õgis võõrarahvuseline mürk meie rahvust ja Viin ise muutus meie silmis üha enam mittesaksa linnaks. Dünastia mängis tšehhidega igal sobival ja mittesobival juhul kokku. Jumala käsi, ajalooline Nemesia, soovis, et ertshertsog Franz-Ferdinand, Austria sakslaste surmavaenlane, oleks maha lastud nendesamade kuulidega, mida ta ise aitas valada. Oli ta ju ise olnud just peamiseks, ülevalt lähtuva Austria slaviseeri-mispoliitika kaitsjaks!

   Mõõtmatud on need vaevad, mis pandi sakslaste õlgadele. Kuulmatult suured olid need vere- ja maksuohvrid, milliseid neilt nõuti ja siiski igaüks, kes ei olnud mitte täiesti pime, pidi nägema, et kõik see oli ilmaasjata. Et meile oli see eriti valus, tulenes sellest, et kogu see süsteem moraalselt peitis end oma Saksamaaga sõlmitud liidusuhete taha. Sellega nagu sanktsioneeriti vana Habsburgide monarhia aeglast Saksa asja juurutamispoliitikat. Ja tuli välja isegi nii, et seda sanktsioneeriti Saksamaa enda poolt. Tõelise habsburgiliku silmakirjalikkusega loodi kõikjal mulje, nagu jääks Austria ikka Saksa riigiks. Ja selline silmakirjalikkus ainult suurendas meie vihkamist dünastia vastu, mis kutsus meis esile otsese rahulolematuse ja põlguse.

   Ainult et Saksa impeeriumis endas need, kes pidasid end ainsateks “kutsututeks”, ei märganud seda kõike. Nagu pimedusega löödult toetasid nad liitu laibaga ja kuulutasid laiba lagunemise tundemärgid “uue elu koidikuks”.

   Selles noore impeeriumi õnnetus liidus eneses Austria riikliku viirastusega peitus juba tulevase maailmasõja ja tule-vase krahhi embrüo.

   Allpool ma peatun veel sellel probleemil. Siinjuures jätkub vaid sellest, ett alla kriipsutada see fakt, et, rääkides asjast, juba minu kõige varasemas nooruses tulin ma järeldusele, millest mul seejärel ei tulnud mitte kunagi lahti öelda; vastupidi, see veendumus muutus ainult kindlamaks ja nimelt tulin ma järeldusele, et saksa rahvuslikkuse tugevnemine eeldab Austria hävitamist; et rahvustunne ei ole mingil juhul identne dünastliku patriotismiga; et Habsburgide dünastia oli saksa rahva õnnetuseks.

   Tegin juba siis kõik vastavad järeldused sellest, mida ma mõistsin: palav armastus minu Austria-Saksa  kodumaa  vas-

tu, sügav vihkamine Austria riigi suhtes!

*                        *

*

   Minu koolis omandatud armastus ajaloolise mõtlemise vastu ei jätnud mind maha kogu minu edaspidise elu jooksul. Ajaloo õppimine saab minu jaoks kaasaja sündmustest, s.t. poliitikast, arusaamisel ammendamatuks allikaks. Ma ei püstita endale ülesannet “õppida” kaasaega – las see õpetab mind.

   Muutusin varakult poliitiliseks “revolutsionääriks” ja niisama vara sai minust revolutsionäär ka kunstis.

   Ülem-Austria pealinnal oli siis üldsegi mitte halb teater. Seal mängiti peaaegu kõike. 12-aastaselt nägin ma laval esimest korda stseeni “Wilhelm Tell” –ist. Mõne kuu möödudes tutvusin oma elu esimese ooperiga – “Loengrin”. Olin äärmuseni haaratud. Minu nooruslik entusiasm ei tundnud piire. Nende teoste juurde tõmbab mind kogu elu ja ma tunnetan ka praegu veel õnne sellest, et provintsliku lavastuse tagasihoidlikkus andis mulle võimaluse hilisematel teatri-külastustel leida alati midagi uut ja veelgi ülevamat.

   Kõik see tugevdas minus sügavat vastumeelsust niisuguse elukutse vastu, mille minu isa minu jaoks välja valis. Tulin üha enam veendumusele, et riigiametnikuna ei saa ma kunagi õnnelikuks. Minu otsus saada kunstnikuks tugevnes veelgi enam peale seda, kui minu võimekust joonistamise alal tunnustati reaalkoolis.

   Nüüd ei suutnud ei palved ega ähvardused enam midagi muuta.

   Ma tahtsin saada kunstnikuks ja ei mingi jõud maailmas poleks suutnud mind sundida hakkama ametnikuks.

   Iseloomulik on ainult see, et aastate möödudes ärkas minus veel huvi ehituskunsti vastu.

   Tol ajal ma lugesin seda enesestmõistetavaks täienduseks minu joonistamisalastele võimetele ja sisimas ma tundsin rõõmu sellest, et minu kunstialase võimekuse piirid laienevad.

   Ma loomulikult ei aimanud ette, et tulevikus kujunevad asjad hoopis teisiti.

*                         *

*

   Peagi selgus, et küsimus minu elukutsest laheneb kiiremini, kui oleks võinud oodata.

   Olin 13-aastane, kui ma ootamatult kaotasin isa. See veel küllaltki tugev inimene suri löögi tagajärjel. Surm oli silmapilkne ja valutu. See surm viis meid kõiki sügavasse leina. Tema unistused aidata mul teele välja jõuda selliselt, nagu tema sellest aru sai, aidata mul vältida neid kannatusi, mida ta ise läbi elas, sellisel moel end ei õigustanud. Siiski pani ta, seda ise teadvustamata, aluse minu sellisele tulevikule, millisest siis ei tema ega mina omanud mingit eelaimust.

   Väliselt lähimal ajal poleks nagu midagi muutunud.

   Ema tundis end vastavalt isa viimasele soovile olevat kohustatud jätkama minu kasvatamist selles suunas, et valmista-da mind ette riigiametniku-karjääriks. Mina ise olin rohkem kui kunagi varem täis otsustavust mitte mingil tingimusel hakata ametnikuks. Mida enam õpetatavad ained keskkoolis kaugenesid minu ideaalidest, seda ükskõiksemaks muutu-sin ma nende ainete vastu. Ootamatult tuli mulle appi haigus. Mitme nädala jooksul otsustas see küsimuse minu tulevi-kust ja sellega ühtlasi ka vaidluse minu ja isakodu vahel. Raskekujuline kopsupõletik sundis arsti kõige otsustavamalt soovitama emale mitte mingil tingimusel lubada mul peale parenemist tööle hakata kantseleides. Reaalkoolis käimine tuli samuti terveks aastaks katkestada. See, millest ma salajas unistasin, see, mille eest ma püsivalt olin võidelnud, oli nüüd saavutatud ühe hoobiga ja iseenesest.

   Olles minu haigusest mõjutatud, nõustus ema viimaks mind reaalkoolist ära võtma ja panema mind joonistamiskooli.

   Need olid õnnelikud päevad, mis näisid mulle otse soovide täitumisena, kuid kõik jäigi unistuseks. Kahe aasta pärast suri minu ema ja see tegi lõpu kõikidele nendele imelistele plaanidele.

   Ema suri peale pikka ja rasket haigust, mis juba algusest peale ei jätnud lootust paranemisele. Sellele vaatamata mõjus see löök mulle kohutavalt. Isa ma austasin, ema aga armastasin. Raske tegelikkus ja puudus sundisid nüüd mind kiiresti otsustama. Napid isalt järele jäänud vahendid olid kiiresti kulutatud ema haiguse ajal. Orvupension, mis mulle määrati, oli täiesti ebapiisav, et sellest ära elada ja mul tuli nüüd ise otsida endale elatusvõimalusi.

   Korvike asjadega käes, vankumatu tahtega hinges, sõitsin ma Viini. Selle, mis oli 50 aastat tagasi õnnestunud mu isal, lootsin ma saatuselt kätte võidelda ka endale; ma soovisin samuti saada “millekski”, kuid loomulikult mitte mingil juhul ametnikuks.

II PEATÜKK

ÕPINGUTE JA PIINADE AASTAD VIINIS

   Selleks ajaks, kui suri minu ema, oli üks minusse puutuv küsimus juba saatuse poolt ära otsustatud.

   Tema haiguse viimastel kuudel sõitsin ma Viini, et seal ära anda eksamid akadeemiasse astumiseks. Vedasin endaga kaasas suurt pampu oma joonistustega ja olin täis veendumust, et ma annan eksami ära nagu muuseas. Loeti ju mind juba reaalkoolis terve klassi parimaks joonistajaks ja sellest ajast olid minu võimed joonistamises suurel määral kasva-nud. Uhke ja õnnelik, olin ma täiesti veendunud, et saan oma ülesandega kergesti hakkama.

   Vaid üksikutel harvadel minutitel jätkus mul tervet mõistust: minu kunstnikuanne väljendus vahel joonestaja-andega –

eriti arhitektuuri kõikides valdkondades. Minu huvi ehituskunsti vastu aina kasvas. Oma mõju selles suunas avaldas mulle veel sõit Viini, mille ma esimest korda 16-aastaselt ette võtsin. Sel korral sõitsin ma pealinna eesmärgiga näha lossimuuseumi pildigaleriid. Kuid tegelikult peatus mu silm ainult muuseumil endal. Ma jooksin hommikust õhtuni mööda linna, püüdes näha võimalikult rohkem vaatamisväärsusi, ent lõppude lõpuks köitsid mu tähelepanu peaaegu eranditult ehitised. Ma seisin tundide viisi ooperihoone ees, tundide kaupa silmitsesin parlamendihoonet. Imeilusad hooned Ringil mõjusid mulle nagu muinasjutt “Tuhande ühe ööst”.

   Nüüd sattusin ma imetoredasse Viini teist korda. Põlesin kannatamatusest kiiremini eksam ära anda ja olin sellega seoses täis uhket veendumust, et tulemus saab olema hea. Olin selles niivõrd kindel, et kui mulle teatati, et mind pole vastu võetud, mõjus see mulle kõuemürinana selgest taevast. Kui esitlesin end rektorile ja pöördusin tema poole palvega selgitada minu kunstiakadeemiasse vastuvõtmisest keeldumise põhjuseid, vastas rektor mulle, et minu poolt kaasatoo-dud joonistused ei jäta vähimatki kahtlust selles, et kunstnikku minust ei tule. Neist joonistustest on näha, et ma oman arhitektuurialaseid andeid. Ma pean täielikult kõrvale heitma mõtte kunstiosakonnast ja mõtlema arhitektuuriosakonna peale. Rektor väljendas erilist imestust selle üle, et ma polnud seniajani läbinud ühtki ehitusalast kooli.

   Rõhutult lahkusin ma ilusast majast Schilleri väljakul ja esimest korda oma lühikese elu jooksul elasin läbi enese suhtes disharmooniatunnet. See, mida ma olin nüüd kuulnud rektori suust minu võimete kohta, valgustas nagu välk mulle neid sisemisi vastuolusid, mida ma olin poolteadlikult üle elanud ka varem. Ainult et seni ei suutnud ma endale selgelt aru anda, miks ja millest see tekib.

   Mõne päeva pärast sai ka mulle enesele selgeks, et ma pean saama arhitektiks.

   Tee selle juurde oli minu jaoks täis raskusi; kangekaelsusest olin kulutanud asjata palju aega reaalkoolile ja nüüd tuli selle eest maksta. Et pääseda akadeemia arhitektuuriosakonda oli esiteks vaja läbi käia ehitustehniline kool aga et viimasesse sisse saada, tuli omandada küpsustunnistus keskkoolist. Midagi sellesarnast minul polnud. Terve mõtlemise tulemusena tuli välja, et minu unistuse täitumine on võimatu.

   Selleks ajaks suri minu ema. Kui ma peale tema surma sõitsin kolmandat korda Viini, - seekord paljudeks aastateks, olin ma taas rahulikus meeleolus, minusse tuli tagasi endine otsustavus ja nüüd teadsin ma, milline on minu lõplik eesmärk. Ma otsustasin nüüd saada arhitektiks. Kõik takistused tuli kõrvaldada, kapituleerumisest nende ees ei saanud juttugi olla. Mõel-des nii, seisis mul kogu aeg silmade ees mu kadunud isa eeskuju, kes ikkagi suutis külapoisi seisusest, kingsepaõpilasest, välja tulla ja tõusta riigiametniku seisusse. Ma tundsin ikkagi kindlamat alust jalge all olevat, mu võimalused näisid mulle suurematena. Seda, mida ma olin siis tajunud kui julmust saatuse poolt, pean ma nüüd tunnistama ettetähenduseks. Puuduse jumalanna võttis mind oma karmide käte vahele. Palju kordi näis, et murdun puuduse tõttu ja tegelikult karastas see periood minus tahet võitluseks ja lõppude lõpuks see tahe võitis.

   Nimelt tollele perioodile võlgnen ma tänu selle eest, et ma suutsin saada tugevaks võin olla vankumatu. Praegu õnnistan ma seda aega selle eest, et see rebis mind välja elumugavuse tühisusest, et mind, memmepoega, tõmbas ta välja sulepatja-dest ja andis emakese-puuduse kätesse, võimaldas mul näha vaesust ja muret ja tegi mind tuttavaks nendega, kelle eest mul tuli tulevikus võidelda.

*                        *

*

   Samal perioodil avanesid mu silmad kahe ohu suhtes, mida ma varem vaevu vaid nimeliselt tundsin ja mille tähendust saksa rahva saatusele ma loomulikult ei mõistnud. Ma räägin marksismist ja juutlusest.

   Viin – see on linn, mis nii paljudele näib olevat suurepäraste meelelahutuste kohaks, õnnelike inimeste pidude lin-naks, - see Viin on minu jaoks, kahjuks, ainult elavaks mälestuseks kõige kurvemast perioodist minu elus.

   Veel nüüdki kutsub see linn minus esile ainult kõige raskemaid mälestusi. Viin – selles sõnas sulandusid minu jaoks kokku 5 aastat ränka muret ja loobumisi. 5 aastat, mille kestel ma teenisin endale tüki leiba mustatöölisena, hiljem alga-ja joonestajana; ma elasin sõna otseses mõttes poolnäljas ja ei mäleta neist aegadest end mitte kunagi täissöönuna. Nälg oli minu kõige ustavamaks saatjaks, mis minust kunagi ei lahkunud ja jagas ausalt minuga kogu minu aega. Iga raamatu ostmisel osales seesama ustav kaaslane – nälg, iga ooperikülastus viis selleni, et minu seesama truu seltsimees jäi minu juurde veel pikaks ajaks. Ühesõnaga, selle oma elu halastamatu kaaslasega pidin ma pidama võitlust päevast päeva. Ja ometi õppisin ma oma sel eluperioodil rohkem, kui kunagi muul ajal. Peale minu arhitektuurialaste tööde, peale harvade ooperikülastuste, mida ma sain endale lubada vaid napi lõunasöögi arvelt, oli mul ainult üks rõõm, see on – raamatud.

   Ma lugesin siis lõpmatult palju ja lugesin põhjalikult. Kogu vaba aeg, mis mul tööst üle jäi, kulus sellele tegevusele. Mõne aasta jooksul lõin ma enesele teatud teadmistepagasi, mida ma kasutan veel praegugi.

   Veelgi enam.

   Tol ajal lõin ma endale teatud ettekujutuse maailmast ja töötasin enese jaoks välja maailmavaate, mis moodustas graniitvundamendi minu praeguse võitluse jaoks. Nendele tõekspidamistele, mida ma lõin endale siis, pidin ma hiljem lisama ainult väga vähe, kusjuures muuta ei tulnud mitte midagi.

   Vastupidi.

   Ma olen praegu täiesti veendunud selles, et inimese kõik loomingulised ideed ilmnevad üldjoontes juba tema nooru-ses ja selles ulatuses, milles antud inimene on suuteline loominguliselt mõtlema. Ma eristan nüüd vanaduse tarkust, mis on suure põhjalikkuse, ettevaatlikkuse ja pika elu tulemuseks ja nooruse geniaalsust, mis heldekäeliselt heidab inim-konnale loomingulisi ideid ja mõtteid, ehkki mõnikord veel lõpetamata kujul. Noorus annab inimkonnale ehitusmaterjali ja tulevikuplaanid, millest hiljem tark vanadus lapib telliseid ja ehitab hooneid, kuna niinimetatud vana-duse tarkus üldsegi ei lämmata nooruse geniaalsust.

*                         *

*

   Elu, mida ma senini olin veetnud vanematekodus, erines vähe tavalisest. Ma elasin vaesust tundmata ja minu ees ei seisnud mitte mingeid sotsiaalseid probleeme. Mind ümbritsevad eakaaslased kuulusid väikekodanlikesse ringkonda-desse,  s.t.  ringkondadesse, mis väga vähe puutusid kokku puhtfüüsilist tööd tegevate töölistega. Ent ometi, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei näiks, kuristik nende väikekodanlike kihtide, kelle majanduslik olukord pole kaugeltki hiilgav ja füüsilist tööd tegevate tööliste vahel on sageli palju sügavam, kui mõeldakse. Selle – tuleb isegi niiviisi väljenduda – vaenu põhjuseks on nende ühiskonnakihtide kartus, - kes alles hiljuti ise pisut-pisut tõusid füüsilist tööd tegevate töölis-te tasemest ülespoole, - jälle tagasi minna oma endisele tasemele, tagasi minna vähe lugupeetud töölise seisusse või isegi ainult olla selle hulka arvatud. Sellele lisanduvad paljude jaoks rängad mälestused madalamate klasside kuul-matust kultuurilisest mahajäämusest, koletuslik jõhkrus üksteisega suhtlemisel. Hiljuti saavutatud väikekodanlase sei-sus, iseenesest küll mitte kuigi kõrge, sunnib otse värisema ohu ees uuesti sattuda ühe astme võrra madalamale muudab väljakannatamatuks isegi mõtte sellisest võimalusest.

   Siit tulenebki sageli, et enam kõrgemalseisvad inimesed suhtuvad kõige alamatesse kihtidesse väiksema eelarvamu-sega, kui hiljutised “tõusikud”.

   Loomulikult on lõppude lõpuks teatud mõttes tõusik igaüks, kes iseomal jõul on välja rabelenud inimeste sekka ja tõusnud oma endisest elutasemest kõrgemale.

   Selline sageli väga raske võitlus kustutab igasuguse kaastunde. Meeleheitlik võitlus olemasolu eest, mida sa ise alles äsja olid pidanud, surmab sinus igasuguse haletsuse nende suhtes, kellel inimeste sekka välja murda ei õnnestunud.

   Minu vastu isiklikult oli saatus selles mõttes armuline. Heites mind vaesuse ja puuduse ikkesse, mille oli omal ajal läbi teinud mu isa, kes võitles end seejärel välja inimeste sekka, rebis ta mu silmadelt piiratud väikekodanliku kasvatuse sideme.

Alles nüüd õppisin ma mõistma inimesi, õppisin eraldama nähtavat ja välist loomalikku toorust inimese sisemisest ole-musest.

   Viin kuulus juba XX sajandi algul suurima sotsiaalse ebavõrdsusega linnade hulka.

   Silmatorkav luksus ühelt ja eemaletõukav vaesus teiselt poolt. Linna keskel, selle sisemistes kvartalites võis eriti märgatavalt tunnetada 52-miljonilise maa pulsilööke koos kõikide selle rahvuste maa kaheldavate võludega. Pimestava luksusega õukond tõmbas magnetina oma poole rikkaid ja intelligente. Sellele tuleb lisada äärmiselt võimas tsentralism, millele oli rajatud kogu Habsburgide monarhia.

   Ainult tänu sellele tsentralismile sai püsida kogu see rahvustevaheline kissell. Selle tulemusel – ebatavaline kogu kõr-gema administratsiooni kontsentratsioon riigi residentsis – Viinis.

   Viin oli mitte ainult Doonau-äärse monarhia poliitiliseks ja vaimseks, vaid ka majanduslikuks keskmeks. Kõrgema ohvitserkonna, riigiametnike, kunstnike ja teadlaste armee vastas seisis veel suurem tööliste armee; aristokraatide ja kauplejate arutu rikkuse vastas seisis koletuslik vaesus. Ringil, lossi ees, võis igal kellaajal näha tuhandeid ringi-hulkuvaid töötuid. Paari sammu kaugusel triumfikaartest, tolmus ja kanalite mustuses, vedelesid sajad ja tuhanded kodutud.

   Vaevalt et mingis muus saksa linnas võis tol ajal niivõrd suure eduga selgeks saada sotsiaalset küsimust. Pole vaid tarvis iseendid petta. Kes ise pole olnud kägistava vaesuse haardes, see ei mõista iialgi, mida see põrgu tähendab. Kui tutvuda sotsiaalse probleemiga ülevalt alla, ei tule sellest peale pinnapealse lobisemise ja valelike sentimentide midagi välja, kuid nii üks kui teine on kahjulik. Esimene sellepärast, et ta ei võimalda isegi probleemi tuumani jõuda, teine see-tõttu, et ta läheb sellest lihtsalt mööda. Ma tõtt-öelda ei tea, mis on halvem: kas sotsiaalse vajaduse täielik tähelepanuta jätmine, mis on iseloomulik enamikule õnneseentele ja paljudele neist, kes küllaldaselt teenivad, et vaesuseta elada; või hoolivalt ja sellega koos kõrgemail määral ilma taktitu alanduseta väiksema venna vastu, mis on iseloomulik paljudele neist mees- ja naissoost härrastele, kelle jaoks ka kaastunne “rahva” vastu on moeasjaks. Need inimesed patustavad palju enam, kui nad oma täieliku taktitunde puudumise tõttu oskavad iseendile ette kujutada. Pole ime, et taolise “väikese vennaga” suhtlemise tulemus on täiesti tühine, sageli aga otse negatiivne. Kui rahvas vastab sellisele suhtumi-sele loomuliku rahulolematusega, siis need head härrad võtavad seda alati kui tõendit rahva tänamatusest.

   Et  ühiskondlik tegevus sellega midagi ühist ei oma, et ühiskondlik tegevus ei või arvestada eelkõige mingi tänuaval-dusega, kuna selle ülesandeks pole mitte almuste jagamine vaid õiguse taastamine, - sedasorti arutlus pole taolistele härradele lihtsalt taibatav.

   Mind on saatus taolistest sotsiaalse probleemi “lahendamisest” säästnud. Mässides mind ennast vaesuse ikkesse, kutsus saatus mind mitte ainult sotsiaalset probleemi “tundma õppima”, vaid seda ka ise järgi proovima. Kui küülik on katsepookimise õnnelikult üle elanud, on see juba tema isiklik teene.

   Püüdes nüüd paberile panna seda, mis sai tol ajal üle elatud, tean juba ette, et selle täielikust kujutamisest ei saa juttu-gi olla. Jutt saab olla ainult sellest, et kirjeldada enamvaputanud muljeid ja üles tähendada need tähtsamad õppetunnid, mida ma elasin üle oma elu sel ajajärgul.

*                        *

   Töö leidmine ei olnud mul raske, kuna töötada tuli musta-, vahel aga ka lihtsalt päevatöölisena. Sellisel viisil ma hankisin enesele tükikese leiba.

   Seejuures ma mõtlesin sageli: tuleb lihtsalt tõusta nende inimeste arvamustasemele, kes, raputades jalgadelt vana Euroopa tolmu, suunduvad Uude Maailma ja seal, oma uuel kodumaal teenivad enesele tüki leiba ükskõik millise tööga. Tulnud toime kõikide eelarvamustega ja kujutelmadega seisuslikust ja ametialasest uhkusest, vabanenuna igasugustest traditsioonidest, teenivad nad seal elatist nii nagu see on kusagil võimalik. Neil on täiesti õigus selles, et mingisugune töö ei tee inimesele häbi. Nii otsustasin minagi astuda mõlema jalaga oma jaoks loodud kindlale alusele ja läbi lüüa, maksku mis maksab.

   Üsna pea veendusin ma selles, et alati ja kõikjal võib leida mingisugust tööd, kuid samuti selles, et alati ja kõikjal on seda kerge kaotada.

   Just töötasuga kindlustamatus sai mõne aja möödudes minu uue elu kõige raskemaks küljeks.

   “Kvalifitseeritut” ei heideta tänavale nii sageli, kui mustatöölist, kuid ka tema ei ole kaugeltki sellisest saatusest prii. Kui ta ei osutu töötuks lihtsalt töö puudumise tõttu, tabab teda lokaut või tööpuudus streigist osavõtu tagajärjel.

   Siin maksab töötasuga kindlustamatus oma eest julmalt kätte kogu majandusele.

   Maapoiss, kes kolib linna, meelitatuna sinna palju kergema näiva tööga, lühema tööpäevaga ja teiste linna ahvatlustega, keda on õpetatud saama enamkindlustatud töötasu, lahkub töölt vaid sel juhul, kui omab vähemalt kindlat lootust saada teist tööd. Põllumajandustöötajatest valitseb suur puudus, seepärast on väheusutav kestev tööpuudus nende tööliste seas. On ekslik arvata, et noor poiss, kes läheb suurde linna, on juba algusest peale tehtud halvemast materjalist kui see, kes on tugevasti jäänud maale pidama. Ei, vastupidi, kogemus näitab, et linna kolinud tegelased maalt kuuluvad enamjaolt kõige tervemate ja energilisemate isikute hulka, mitte vastupidi. Neisse “emigrantidesse” tuleb suhtuda vaid nii nagu neisse, kes emigreeruvad ookeani taha, Ameerikasse, kes samuti otsustavad maha jätta oma küla ja suunduda suurde linna õnne otsima. Ka nemad võtavad omale suure riski. Enamjaolt selline külapoiss tuleb suurde linna, omades taskus veidi raha. Tal ei tule oma pärast väriseda, kui ta oma õnnetuseks ei leia kohe tööd. Tema olukord muutub halve-maks siis, kui, leides tööd, ta selle kiiresti kaotab. Leida uut tööd, eriti talvisel ajal, on raske, kui mitte võimatu. Mõne nädala peab ta veel vastu. Ta saab oma liidu kassast töötu abiraha ja peab veel mõne aja vastu. Kuid kui ta kulutab oma viimase krossi ja kui ametiühingukassa lakkab maksmast talle toetust tema liiga pika töötuse-aja eest, sattub ta suurde puudusse. Nüüd tuleb tal tühja kõhuga hulkuda mööda tänavaid, kõik viimseni pantida ja maha müüa, ta riided muutu-vad viledaks, ise hakkab ta üha enam ja enam füüsiliselt, seejärel aga ka moraalselt alla käima. Kui ta jääb veel ka ilma peavarjuta (kuid seda juhtub talvel eriti tihti), muutub tema olukord juba otse vaevaliseks. Lõpuks leiab ta taas mingi-sugust tööd, kuid mäng kordub taas algusest peale. Teist korda mängitab õnnetus teda samas järjekorras. Kolmandal korral on saatuselöögid veelgi tugevamad. Järk-järgult ta õpib oma kindlustamata olukorda suhtuma üha enam ja enam ükskõiksemalt. Lõpuks viib kõige selle kordumine harjumiseni olukorraga.

   Seetõttu vahetub energilise ja tööka poisi loomus järk-järgult ja täielikult. Tööinimesest muutub ta lihtsaks instrumen-diks nende käes, kes hakkavad teda ära kasutama madalatel ja omakasupüüdlikel eesmärkidel. Vähimagi temapoolse põhjuseta on tal niivõrd sageli tulnud jääda töötuks, et ta hakkab arutlema nii: kuu võrra varem või hiljem – ükskõik. Lõppude lõpuks hakkab ta ükskõikselt suhtuma mitte ainult iseoma vahetusse elujärge ja töötasusse vaid ka küsimus-tesse, mis on seotud riiklike, ühiskondlike ja üldkultuuriliste väärtuste hävimisega. Temale ei maksa enam midagi võtta osa streikidest, kuid mitte midagi ei maksa talle ka suhtumine streikidesse täieliku ükskõiksusega.

   Seda protsessi oli mul võimalik oma silmadega näha tuhandete näidete varal. Mida enam ma seda mängu jälgisin, seda enam kasvas minus vastumeelsus miljonilinna vastu, mis algul nii ahnelt tõmbab inimesi oma ligi, et hiljem neid väga julmalt ära tõugata ja hävitada.

   Kui need inimesed tulevad linna, arvatakse neid justnagu rõõmuga pealinna elanikkonna hulka, kuid tarvitseb neil vaid kauemaks sellesse linna jääda ja ta lakkab nende vastu huvi tundmast.

   Ka mind väntsutas tublisti elu selles maailmalinnas ja ma pidin oma nahal saatuselt saama küllaldase hulga materiaal-seid ja moraalseid lööke. Siin veendusin ma veel ühes asjas: kiired üleminekud tööga kindlustatuse olukorrast töötuse seisusse ja vastupidi ning sellega seotud igavesed kõikumised sinu napis eelarves hävitavad säästlikkusetunde ja välista-vad üldse mõistliku elulaadi. Inimene hakkab järk-järgult headel aegadel elama laiemalt, halbadel – nälgima. Nälg õpe-tab inimesele seda, et kohe, kui tema kätte sattub pisut raha, kasutab ta seda mittesäästlikult ja kaotab võime enese-piirangule. Tarvitseb vaid tal saada mingit tööd ja teenida veidi raha, kui ta kõige kergemeelsemalt laseb oma töötasu korstnasse. See välistab igasuguse võimaluse jaotada oma väike eelarve kasvõi ainult nädala peale. Teenitud rahast jätkub algul raha vaid viieks päevaks seitsme asemel, siis ainult kolmeks päevaks ja lõpuks kujuneb asi selliseks, et oma nädalase töötasu laseb ta käiku ühe päeva jooksul.

   Aga kodus ootavad tihti naine ja lapsed. Vahel haaratakse neidki kaasa sellisesse ebatervesse ellu, eriti siis, kui mees suhtub neisse hästi ja omal viisil isegi armastab neid. Sel juhul lasevad nad kõik koos ühe, kahe või kolme päeva jooksul lendu kogu nädalase töötasu. Kuni jätkub raha, nad söövad ja joovad ja seejärel nälgivad koos nädala teise poole. Ja selle nädala teise poole jooksul käib naine mööda naabreid, et laenata mõni kross, teeb väiksemaid võlgasid vürtspoodniku juures ja rabeleb igal viisil, et kuidagiviisi nädala viimastel päevadel ära elada. Lõunatunnis istuvad nad laua taga pooltühjade taldrikute juures, tihti lihtsalt nälgivad täielikult. Ootavad uut palka, räägivad omavahel sellest, peavad plaane ja unistavad nälgides juba sellest, millal saabub uus õnnelik päev ja nädalane töötasu kulutatakse taas ära

vaid mõne tunni jooksul.

   Väikesed lapsed tutvuvad juba oma kõige varasemas lapsepõlves sellise vaesusega.

   Kuid eriti halvasti lõppeb lugu siis, kui mees kaugeneb perekonnast, kui pereema oma laste nimel alustab mehe vastu võitlust sellise eluviisi pärast. Siis saavad alguse vaidlused ja lahkarvamused. Ja mida enam mees võõrdub naisest, seda lähemalt teeb ta tutvust alkoholiga. Igal laupäeval on ta purjus. Aetuna enesesäilitamistundest, oma seotusest lastega hakkab pereema pidama meeletut sõda nende armetute krosside eest, mis tal tuleb mehe kätest välja rebida, enamasti teel töölt trahterisse. Pühapäeva või esmaspäeva öösel tuleb mees lõpuks purjuspäi koju, tigedana, olles ära kulutanud viimsegi krossi. Seejärel toimuvad stseenid, mille eest hoidku meid jumal.

   Tuhandete näidete varal tuli minul enesel jälgida seda kõike. Algul see kõik tegi mind vihaseks ja masendas,  pärast õppisin aru saama nende kannatuste raskest tragöödiast ja sügavamalt nägema neid tekitavaid põhjuseid. Halbade ühiskondlike tingimuste õnnetud ohvrid!

   Veelgi halvemad olid siis elamistingimused. Veel praegugi käib mul värin üle selja, kui ma meenutan neid kasarmuid, kus massiliselt elas neid õnnetuid, neid rusuvaid pilte vaesusest, mustusest ja veel palju hullemast, mida mul näha tuli.

   Mida head võib oodata hetkest, mil neist kasarmuist ühel ilusal päeval tungib välja pidurdamatu voog väljavihastatud orje, kellele muretu linn isegi ei mõtle mitte?

   Jah, muretu on see rikaste maailm.

   Muretuna kujutab ta asjade käiku enesele ette, isegi mõtlemata sellele, et varem või hiljem toob saatus kaasa kätte-maksu, kui inimesed üldsegi ei mõtle sellele, kuidas teda armulisemaks muuta.

   Kui tänulik olen ma nüüd oma ettemääratusele selle eest, et ta andis mulle võimaluse see kool läbi teha! Selles koolis ei pidanud ma eirama kõike seda, mis mulle ei meeldinud. See kool kasvatas mind kiiresti ja põhjalikult.

   Kui ma ei tahtnud täiesti pettuda neis inimestes, kes mind siis ümbritsesid, pidin ma hakkama vahet tegema nende elu välise olukorra ja nende tingimuste vahel, mis põhjustasid sellise olukorra. Ainult sel juhul oli võimalik seda kõike meeleheitesse sattumata üle elada. Ainult nii võisin ma enda ees näha mitte ainult inimesi, kes on uppunud vaesusse ja mustusesse, vaid ka halbade seaduste kurbi tagajärgi. Kuid minu isiklikud eluraskused ja isiklik võitlus olemasolu eest, mis samuti polnud kerge, vabastasid mind ohust langeda selle tõttu tavalisse sentimentaalsusse. Ometi ma ei kapitulee-runud ega lasknud käsi rüppe, nähes teatud ühiskondliku arengu tulemusi. Ei, mitte nii ei tule aru saada minu sõnadest.

   Ma veendusin juba siis selles, et siin viib tulemuseni vaid kahekordne tee:

   Sügavaim sotsiaalse vastutuse tunne, mis on suunatud meie ühiskondlikule arengule paremate tingimuste loomiseks, ühendatult karmi otsustavusega hävitada see küürakas, keda võib parandada ainult haud.

   Keskendab ju ka loodus kogu oma tähelepanu sellele, et toetada olemasolevat ja seda selleks, et kindlustada  tuleviku-võrseid. Nii peame me inimeluski vähem mõtlema sellele, et kunstlikult heastada olemasolevat kurjust (mis 99 juhul sajast inimese praeguse iseloomu juures on võimatu), kui sellele, et vabastada tee tuleviku enamtervele arengule.

   Juba sel minu olemasolu eest võitlemise ajal Viinis sai mulle selgeks, et mitte kunagi ega mitte mingitel asjaoludel ühiskondlik tegevus ei tohi kokku minna naeruväärse ja sihitu heategevusega, see peab keskenduma nende põliste puuduste kõrvaldamisele meie majandus- ja kultuurielu korraldamisel, mis vältimatult viivad või vähemalt võivad viia üksikuid inimesi mandumisele. Kes mõistab halvasti nende ühiskondlike ilmingute põhjusi, see just nimelt sellepärast sattubki raskustesse või kõhkleb vajadusel kasutusele võtmast kõige viimaseid, kõige julmemaid vahendeid riigi elule ohtlike nähtuste hävitamisel.

   Need kõhklused, see ebakindlus meis enestes, mis on oma olemuselt esile kutsutud oma isiklikust süütundest, isikli-kust vastutusest selle ees, et see vaesus ja tragöödia aset leiab; see ebakindlus halvab tahet ja segab vastu võtmast min-gisugustki kindlat otsust, kuid nõrkus ja ebakindlus ainult segavad vajalike abinõude läbiviimist ja pikendavad õnnetut olukorda.

   Kui saabub aeg, mis ei tunne iseennast süüdi olevat kõige selle kurja eest,- alles siis saavutavad inimesed vajaliku sisemise rahu ja jõu, et julmalt ja halastamatult põllult kogu umbrohi välja rebida. Tolleaegsel Austria riigil polnud peaaegu üldse mingisugust sotsiaalset seadusandlust olemas, tema nõrkus võitluses kõikide nende mandumisprotsesside vastu otse torkas silma.

*                        *

*

   Mul on raske öelda, mis neil aegadel mind rohkem masendas: mind siis ümbritsenud majanduslik viletsus, selle kõlbeline ja moraalne madal tase või tema kultuuritaseme langus. Kui sageli sattuvad meie kodanlased moraalsesse nördimusse, kui neil tuleb mõne õnnetu hulkuri suust kuulda arvamust, et temale on lõppude lõpuks ükskõik, on ta siis sakslane või mitte, et ta tunneb ennast igal pool ühevõrra hästi või halvasti sõltuvalt sellest, kas tal on tükk leiba või mitte.

   Sellise “rahvusliku uhkuse” puuduse suhtes moraalitsetakse neil juhtudel palju, säästmata tugevaid väljendeid.

   Kuid kas need rahvuslikult uhked inimesed on küllaldaselt mõelnud ka sellele, millega seletub see asjaolu, et ise  nad  mõtlevad ja tunnevad teisiti.

   Kas nad on palju mõelnud sellele, millise hulga erinevaid meeldivaid mälestusi on andnud neile mulje nende kodumaa ülevusest nende rahva kultuuri- ja kunstielu kõikides valdkondades ja mis lõi neile meeldiva tunnetuse kuuluda nimelt selle jumalast väljavalitud rahva hulka? Kas nad on mõelnud sellele, kuivõrd see uhkus oma isamaa üle sõltub sellest, et

neil oli reaalne võimalus tutvuda tema ülevusega kõikides eluvaldkondades?

   Kas mõtlevad meie kodanlikud kihid sellele, kui naeruväärselt väikeses ulatuses on loodud sellised reaalsed eeldused meie “rahva” jaoks?

   Ärgu esitatagu meile seda argumenti, et “ka teistes maades on lood samasugused”, kuid “ikkagi” seal tööline peab oma kodumaad kalliks. Kui see olekski nii, ei õigusta see veel meie endi tegevusetust. Kuid see ei ole nii, kuivõrd see, mida me prantslaste juures, näiteks, nimetame “šovinistlikuks” kasvatuseks, ei ole tegelikult midagi muud kui vaid Prantsusmaa ülevuse piiritu rõhutamine kõikides kultuurivaldkondades või, nagu prantslastele meeldib öelda, “tsivilisat-sioon”. Noort prantslast ei kasvatata mitte “objektiivsuses” vaid kõige subjektiivsemas mõttes, mida võib endale ette kujutada, kõigeks selleks, et see peab esile tõstma tema kodumaa poliitilist või kultuurset ülevust.

   Muidugi peab selline kasvatus kuuluma vaid kõige üldisemate ja tähtsamate küsimuste juurde ja kui vaja, tuleb selles suhtes mälu vahet pidamata treenida, et maksku mis maksab esile kutsuda vastav tunne rahva seas.

   Kuid meil me mitte ainult et ei kaota võimalust teha midagi vajalikku, me lammutame veel sellegi vähese, mida õn-neks saame teada koolis. Kui puudus ja õnnetus ei tõrjunud rahva mälust välja kõiki parimaid minevikumälestusi, siis me püüame poliitiliselt ikkagi mürgitada seda niivõrd, et ta need unustaks.

   Kujutage endale vaid konkreetselt ette:

   Keldriruumis, mis koosneb kahest poolpimedast toast, elab 7-liikmeline töölisperekond. Viiest lapsest noorim on, ütleme, 3-aastane. See on just selline iga, kus esimesed muljed omandatakse väga teravalt. Andekatel inimestel säilivad elavad mälestused neist aastatest kõrge vanaduseni välja. Ruumikitsikus loob äärmiselt ebasoodsa olukorra. Vaidlused ja riiud tekkivad juba ainuüksi sellise kitsikuse tõttu. Need inimesed ei ela lihtsalt koos, vaid nad rõhuvad üksteist. Väikseimgi vaidlus, mis avaramas korteris laheneks lihtsalt nii, et inimesed eemalduksid üksteisest eri kohtadesse, viib sellises olukorras tihtipeale lõputule järamisele. Lapsed veel kuidagi taluvad seda olukorda, nad vaidlevad ja kaklevad samuti sellistes tingimustes, kuid unustavad need riiud kiiresti. Kui aga riidlevad ja vaidlevad vanemad, kui see toimub päevast päeva, kui see võtab kõige eemaletõukavama vormi, siis sellised näitliku õppe rõhuvad meetodid avaldavad vältimatult mõju ka lastele. Ent kui isa ja ema vaheline vastastikune järamine läheb selleni, et purjuspäine isa käib emaga toorelt ümber või isegi lööb teda, siis inimesed, kes ise niisugustes oludes ei ela, ei suuda isegi endale ette kuju-tada, milliste tagajärgedeni see kõik viib. Juba 6-aastane laps saab sellises olukorras teada asju, mis isegi täiskasvanusse võib sisendada vaid õudust. Olles moraalselt mürgitatud, füüsiliselt arenematu, sageli täisid täis, läheb selline noor kodanik kooli. Kuidagiviisi õpib ta lugema ja kirjutama, kuid see on ka kõik. Sellest, kuidas õppida, ei saa taolises olukorras kodus mitte juttugi olla. Vastupidi. Isa ja ema kiruvad laste juuresolekul õpetajat ja kooli selliste väljenditega, mida ei saa korratagi. Selle asemel, et abistada lapsi õppimisel, on vanematel kalduvus neid põlvili suruda ja läbi rooki-da. Kõik see, mida tuleb õnnetutel lastel neis oludes ära kuulata, ei sisenda neisse lugupidamist ümbritseva maailma vastu. Nad ei kuule siin ainustki head sõna inimkonnast üldse. Kõik asutused, kõik võimud langevad siin kõige julmema ja toorema kriitika alla, - alates õpetajast ja lõpetades riigipeaga. Vanemad sõimavad kõike ja kõiki – usku ja moraali, riiki ja ühiskonda – ja seda enamasti kõige räpasemal viisil. Kui selline poisike sai 14 aastaseks ja lõpetas kooli, siis enamasti on raske määratleda, mis on temas ülekaalus: uskumatu rumalus, kuna midagi tõsist ta pole suutnud koolis ära õppida, või toorus, mis on juba sellises eas tihti seotud niisuguse kõlblusetusega, et juuksed tõusevad püsti.

   Tema jaoks ei ole juba praegu midagi püha. Ta ei ole elus näinud midagi suurt ja ta teab juba varakult, et edaspidi kõik läheb siin elus, millesse ta praegu astub, kõik ainult veelgi halvemaks.

   Kolmeaastasest lapsest sai 15-aastane alaealine. Tema jaoks ei ole mingeid autoriteete. Midagi peale vaesuse ja mustuse pole see noor inimene näinud, mitte midagi sellist, mis võiks temasse sisendada entusiasmi ja püüdlemist millegi kõrgema poole.

   Ent nüüd tuleb tal läbi teha veelgi karmim elukool.

   Nüüd saavad temale osaks samad piinad, mida on läbinud tema isa. Ta logeleb terve päeva, kus juhtub. Hilja öösel tuleb ta tagasi koju. Vahelduse mõttes peksab ta läbi selle õnnetu olevuse, keda nimetatakse tema emaks. Ta laadib end maha, lastes kuuldavale tooreimate sõimusõnade valinguid. Lõpuks saabus “õnnelik” juhus ja ta sattus alaealiste vang-lasse, kus tema “haridus” saab veelgi enam lihvitud.

   Kuid meie jumalakartlikud kodanlased imestavad veel seejuures, miks ei ole sellisel “kodanikul” küllaldaselt rahvus-likku entusiasmi.

   Meie kodanlik ühiskond vaatab rahulikult sellele, kuidas teatris ja kinos, sopakirjanduses ja sensatsioonilistes ajalehtedes päevast päeva mürgitatakse rahvast. Ja peale seda nad veel imestavad, miks meie rahvamassid ei ole küllalt vooruslikud. Minu silmis on nad kaotanud igasuguse õiguse kritiseerida või isegi lihtsalt kaevata.

   Ka selles valdkonnas olen ma palju lugenud ja palju õppinud.

   Ütlen kohe, et sõna “lugemine” all ma mõistan ehk midagi täiesti muud, kui enamus meie niinimetatud “intelligentsist”.

   Tunnen paljusid, kes “loevad” lõputult palju – raamat raamatu järel, täht tähe järel ja ikkagi ei kutsu ma neid inimesi teisiti kui “paljulugenuiks”. Loomulikult omavad need inimesed suuri “teadmisi”, kuid nende aju ei ole üldse võimeline midagi õigesti omandama, registreerima ja kvalifitseerima vastuvõetud materjali. Nad ei valda absoluutselt kunsti eraldada raamatuis hinnalist mittevajalikust, vajalikku peas hoida ja liigset, kui võimalik, lihtsalt mitte märgata ja igal juhul mitte end ballastiga koormata.

   Pole ju lugemine ise mitte eesmärgiks omaette, vaid ainult vahendiks eesmärgi saavutamisel. Lugemise eesmärgiks on aidata inimesel saada teadmisi suunas, mis määratakse kindlaks tema võimetega ja tema sihilepüüdlikkusega. Lugemine annab inimese kätte need instrumendid, mis on talle vajalikud tema ametis, sõltumata sellest, kas jutt on lihtsast võitlu-sest olemasolu eest või hoopis kõrgema ülesande rahuldamisest. Teisest küljest, lugemine peab aitama inimesel kujun-dada tema üldist maailmavaadet. Kõikidel juhtudel on ühtviisi vaja, et loetu sisu ei laekuks ajju raamatu peatükkide järjekorras. Ülesanne ei seisne selles, et koormata oma mälu teatud hulga raamatutega. Peab püüdma saavutada seda, et raamatute mosaiik üldise maailmavaate raames leiaks inimese tarkusepagasis vastava koha ja aitaks tal tugevdada ja avardada oma maailmavaadet. Vastasel juhul tekkib lugeja peas ainult kaos. Mehaaniline lugemine osutub täiesti kasutuks, mida sellest ka ei arvaks õnnetu lugeja, neelates raamatuid. Selline lugeja peab end teinekord täiesti tõsiselt “harituks”, kujutab ette, et ta mõistis hästi elu, et ta rikastus teadmistega, kuid tegelikult, muuseas, sellise “hariduse” kasvu juures ta kaugeneb üha enam ja enam oma eesmärgist. Lõppude lõpuks lõpetab ta sanatooriumis või “poliitikuna” parlamendis.

   Kes niiviisi enesega töötab, sel ei õnnestu kunagi kasutada oma kaootilisi “teadmisi” neil eesmärkidel, mis kerkivad tema ette igal antud hetkel. Tema vaimne ballast ei paikne elust tuleneval, vaid surnud raamatute suunal. Ja ehkki elu  hakkab teda tagant lükkama selliselt, et omandada raamatuist seda, mis on tõepoolest väärtuslik, suudab see õnnetu lugeja viidata ainult mingile raamatust loetud leheküljele, kuid ei suuda seda elus kasutada. Igal kriitilisel hetkel otsivad sellised tarkpead palehigis raamatuist analoogiaid ja paralleele ja loomulikult ja vältimatult osutavad sõrmega vaid taevasse.

   Kui see poleks nii, oleks meie mõningate õpetatud valitsejate poliitiline tegevus täiesti arusaamatu. Siis jääks meile ainus järeldus: pataloogiliste kalduvuste asemel konstanteerida neil lihtsalt kelmidele vastavate omaduste olemasolu.

   See inimene, kes oskab õigesti lugeda, suudab iga raamatut, iga ajalehte, iga tema poolt läbiloetud brošüüri nii ära kasutada, et omandada sellest kõik tõepoolest hinnaline, kõik , mis omab tõepoolest mitte ainult mööduvat tähtsust. Ta oskab saadud uut materjali lahata ja omandada nii, et see aitab tal täpsustada või täiendada seda, mida ta teadis juba varem, saada uut materjali, mis aitab kindlustada oma vaadete õigsust. Kui sellise inimese ette seab elu ootamatult uusi küsimusi, toob tema mälu talle loetust momentaalselt esile just selle, mis nimelt on tarvilik antud situatsioonis. Sellest materjalist, mis on kogunenud tema ajju aastakümnete jooksul, suudab ta kiiresti mobiliseerida selle, mida on vaja uue etteseatud probleemi selgitamiseks ja sellele õige vastuse andmiseks.

   Ainult selline lugemine omab mõtet ja eesmärki.

   Näiteks selline oraator, kes ei suuda omandada just nimelt selliselt oma materjali, ei ole kunagi suuteline, põrkudes vastuväitele, küllalt veenvalt kaitsma oma isiklikku seisukohta, kui see seisukoht on ka tuhandekordselt õige ja vastab tegelikkusele. Iga diskussiooni ajal veab mälu sellist oraatorit tingimata alt, vajalikul hetkel ta ei leia ei põhjendusi oma isiklike teeside kinnitamiseks ega materjale vastase omade ümberlükkamiseks. Kui jutt on sellisest oraatorist, kes võib ainult ennast häbistada, on see vaid pool häda: on palju hullem kui pime saatus teeb sellisest kõiketeadjast, seega mitte midagi teadvast härrast, riigijuhi.

   Mis puutub minusse, siis püüdsin ma juba varasest noorusest peale õigesti lugeda. Õnneks aitasid mind selles mälu ja arusaamine. Selles suhtes oli Viini-periood minu jaoks eriti viljakas ja hinnaline. Igapäevaelust tajutu andis mulle tõuke kõige erinevamatesse, üha uutesse probleemidesse süvenemiseks ja nende tundmaõppimiseks. Saanud võimaluse praktika kinnitamiseks teooriaga ja teooriat kontrollida praktikas, kindlustasin ma end selle eest, et teooria sunnib mind elust lahku rebima ja praktika kaotab võimaluse kogemuste üldistamiseks.

   Niiviisi ärgitas igapäevaelu kogemus mind põhjalikumale kahe ülitähtsa probleemi, peale sotsiaalse, teoreetilisele tundmaõppimisele.

   Kes teab, ehk oleks mul tulnud süveneda marksismi tundmaõppimisele, kui mitte tolleaegne periood ei oleks mind lükanud ninapidi otse selle probleemi sisse.

*                         *

*

   Oma varases nooruses kuulsin ma sotsiaaldemokraatiast väga vähe ja see, mida ma kuulsin, ei olnud õige.

   See asjaolu, et sotsiaaldemokraatia pidas võitlust üldise, salajase hääletamisõiguse eest, tegi mulle sisimas rõõmu. Mu mõistus ütles mulle juba siis ette, et see peab viima Habsburgide rezhiimi, mida ma nii väga vihkasin, nõrgenemisele. Ma olin kindlalt veendunud, et Doonau-äärne monarhia ei suuda püsida teisiti, kui ohverdades Austria sakslaste huve. Teadsin, et isegi Austria sakslaste aeglase slaviseerimise hinnaga ei ole garanteeritud tõeliselt elujõulise riigi loomine sel lihtsal põhjusel, et slaavlasliku elemendi riiklikkus ise on suure kahtluse all. Just nimelt kõike seda silmas pidades tervitasin ma kõike seda, mis minu arvates pidi viima seni võimatu krahhini, hoidma ülal 10 miljoni sakslase huve, mää-ranud riigi hukkumisele. Mida enam rahvuslik järamine ja erinevate keelte võitlus lõi lõkkele ja Austria parlamenti õgis, seda lähemal oli selle paabelliku riigi tulevase langemise tund ja sellega koos lähenes minu austro-saksa rahva vabane-mise tund. Ainult nii kangastus mulle tolleaegsetes tingimustes tee Austria sakslaste ühendamiseks Saksamaaga.

   Seetõttu ei olnud selline sotsiaaldemokraatide tegevus mulle antipaatne. Pealegi olin ma tol ajal veel küllaltki kogene-matu ja rumal, et mõelda, et sotsiaaldemokraatia muretseb tööliste materiaalse olukorra parandamise eest. Ja see loomu-likult rääkis minu teadvuses rohkem tema poolt kui vastu. Mis mind kõige enam siis sotsiaaldemokraatide juurest eemale tõukas, oli tema vaenulik suhtumine võitlusse sakslaste huvide eest, tema alandav kuuletumine slaavlastest “seltsimeestele”, kes õhinal võtsid vastu Austria sotsiaaldemokraatide lipitsevaid järeleandmisi, kuid koos sellega koht-lesid neid ülbelt, nagu, muide, need pealetükkivad mangujad olidki ära teeninud.

    Kui olin 17-aastane, oli sõna “marksism” mulle vähe teada, sõnad “sotsiaaldemokraatia” ja “sotsialism" aga näisid mulle olevat ühesuguse tähendusega. Ja nüüd oli tarvis saada saatuselt raske löök, et mul avaneks silmad sellise ennekuulmatu rahva petmise peale.

   Seniajani ma olin jälginud sotsiaaldemokraatliku partei tegevust kui pealtnägija massidemonstratsioonide ajal. Ma ei omanud veel väikseimatki ettekujutust tema pooldajate tegevusest tõekspidamiste suunamisel, ma ei mõistnud veel tema õpetuse olemust. Alles nüüd puutusin sellega kokku ja võisin tutvuda tema kasvatustöö tulemustega ja tema “maa-ilmavaatega”. Selle, mis teises olukorras oleks nõudnud ehk aastakümneid, omandasin ma nüüd mõne kuuga. Ma mõist-sin, et fraaside taga sotsiaalsest headusest ja ligimesearmastusest varjub tõeline katk, millesse nakatumisest tuleb maa-kera võimalikult kiiresti vabastada hirmus, et muidu võib see inimkonnast tühjaks muutuda.

   Minu esimene tutvus sotsiaaldemokraatiaga toimus ehitusel, kus ma töötasin.

   Juba algusest peale kujunesid suhted mitte väga rõõmustavalt. Minu riietus oli veel suhteliselt korralik, mu jutt oli lugupidav ja mu käitumine vaospeetud. Ma olin veel niivõrd sulgunud enesesse, et mõtlesin vähe ümbritseva peale. Ma otsisin tööd vaid selleks, et mitte nälga surra ja omada võimalust, et, olgugi aeglaselt ja järk-järgult, jätkata oma  hari-dusteed. Võibolla, et ma poleks veel kaua mõelnud sellele, mis mind ümbritseb, kui juba kolmandal või neljandal päe-val ei oleks toimunud sündmused, mis sundisid mind kohe seisukohta võtma: mind kutsuti astuma organisatsiooni “rah-vuslik ükskõiksus”.  Nagu võiks tõesti räpane kirjandus, jõhkrad sensatsioonid ja kinoekraan panna terve aluse rahva-masside patriootilisele kasvatamisele.

   Mida ma varem uneski poleks näinud, seda mõistsin ma neil aegadel kiiresti ja põhjalikult.

   Küsimus rahva tervest rahvuslikust teadlikkusest on esmajärjekorras küsimus tervete sotsiaalsete suhete kui vunda-mendi loomisest õigele individuaalsele mõtlemisele. Sest ainult see, kes kasvatuse kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib sisemise uhkusega selle üle, et ta kuulub antud rahva juurde, tungida asja olemusse. Võidelda jaksan ma vaid siis, kui ma armastan. Armastada suudan vaid siis, kui ma austan, austada aga vaid seda, mida ma vähemalt tunnen.

*                          *

*

   Kui minus tärkas huvi sotsiaalsete probleemide vastu, hakkasin ma kogu põhjalikkusega neid tundma õppima. Mulle avanes minu jaoks senitundmatu maailm.

  Aastatel 1909 – 1910 minu isiklik olukord veidi muutus: ma ei pidanud enam töötama mustatöölisena, ma võisin nüüd tüki leiba teenida muul viisil. Ma hakkasin tol ajal töötama joonestajana ja akvarellistina. Kui halb see ka ei olnud teeni-mise mõttes – sellest jätkus tõepoolest vaevalt äraelamiseks, - polnud see siiski paha minu poolt valitud elukutse suhtes. Nüüd ma ei naasnud enam õhtuti koju surmani väsinuna, võimetuna isegi raamatut kätte võtma. Mu nüüdne töö käis paralleelselt minu tulevase elukutsega. Ma olin nüüd teatud mõttes ise oma aja peremees ja võisin seda jaotada paremini kui varem.

   Ma õppisin palga nimel ja õppisin hinge jaoks.

   Nüüd sain ma võimaluse, lisaks minu praktilistele tähelepanekutele, omandada neid teoreetilisi teadmisi, mis on vaja-likud sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Ma hakkasin studeerima enam-vähem kõike, mis mulle kätte sattus, luge-sin raamatuid ja süvenesin iseendi mõtisklustesse.

   Praegu ma arvan, et tol ajal mind ümbritsenud inimesed pidasid mind kahtlemata imelikuks inimeseks.

   Et ma seejuures kogu kirega ja armastusega andusin ehituskunstile, on iseenesestmõistetav. See kunst kõrvuti muusi-kaga tundus mulle tol ajal kõikide kunstide kuningana: tegelemine sellise kunstiga sellistes tingimustes polnud minu jaoks mitte “raske”, vaid suurim õnn. Ma võisin kuni südaööni väsimatult lugeda või joonestada. Minus üha tugevnes usk, et paljude aastate pärast saabub mulle ikkagi parem tulevik. Ma olin veendunud, et saabub aeg, mil ma teen omale nime arhitektina.

   Et ma kõrvuti sellega avastasin endas suure huvi kõige selle vastu, mis on seotud poliitikaga, näis mulle täiesti loomu-likuna. Minu silmis oli see iseenesestmõistetavalt iga normaalselt mõtleva inimese kohus. Minu teadmised elukutse-alastest organisatsioonidest võrdusid tol ajal nulliga. Ma ei oleks siis osanud midagi öelda ei nende eesmärkide kohta ega nende olemasolu otstarbekusest. Kuid niipea, kui mulle öeldi, et ma pean astuma organisatsiooni, keeldusin ma ette-panekust. Oma vastust motiveerisin ma sellega, et ma ei mõista seni seda küsimust, kuid sundida end ükskõik milliseks sammuks ma ei või. Tõenäoliselt tänu minu motiveeringu esimesele poolele ei aetud mind ehituselt otsekohe minema. Ilmselt loodeti sellele, et mõne päeva pärast õnnestub mind kas ümber veenda või ära hirmutada. Mõlemal juhul eksisid nad täielikult. Möödus veel kaks nädalat ja nüüd ma poleks enam suutnud end sundida ametiühingusse astuma, isegi kui oleksin soovinud. Nende kahe nädala jooksul tutvusin küllalt lähedalt mind ümbritsevaga. Nüüd poleks mingisugune jõud maailmas suutnud mind sundida astuma organisatsiooni, mille juhte ma selle aja jooksul nägin neile nii ebasoodsas valguses.

   Esimesed päevad olid mulle rasked.

   Lõunatunnis läks osa töölistest lähimaisse väiketrahteritesse, teine osa jäi ehitusele ja sõi seal oma napi lõunasöögi ära. Need olid abielus olevad töölised, kellele nende naised tõid siia kaetud nõudes vedela lõuna. Nädala  lõpuks muutus

see teine osa aina suuremaks. Mispärast? Seda mõistsin alles tagantjärele. Seejärel algasid poliitilised vaidlused.

   Ma jõin oma pudeli piima ja sõin oma leivatüki kõrvalises kohas ära. Õppides ettevaatlikult tundma oma ümbrust, mõtlesin ma oma õnnetu saatuse peale. Sellestki vähesest, mida ma kuulsin, oli ülearu küllalt. Sageli näis mulle, et need härrad kogunesid sihilikult minu lähedusse, et sundida mind oma üht või teist arvamust välja ütlema. See, mida ma ümberringi kuulsin, võis mind vaid viimse piirini ärritada. Nad eitasid ja needsid kõike: rahvust kui kapitalistlike “klasside” leiutist – kui sageli tuli mul kuulda seda sõna; isamaad kui kodanluse relva tööliste ekspluateerimiseks; seaduste autoriteetsust kui proletariaadi rõhumise vahendit; kooli kui asutust, kus kasvatatakse orje, samuti orjapidajaid; usku kui ekspluateerimisele määratud rahva petmise vahendit; moraali kui rumala lambakannatuse sümbolit jne. Ühe-sõnaga – nende suus ei jäänud midagi puhast ega püha järele; kõik, absoluutselt kõik valasid nad hirmsasse porri.

   Alguses ma püüdsin vaikida, kuid lõppude lõpuks ei võinud ma enam vaikida. Ma hakkasin oma arvamusi välja ütle-ma, vastu vaidlema. Siinjuures tuli mul kõigepealt veenduda selles, et kuni ma ise polnud omandanud küllaldaselt tead-misi ega vallanud vaidlusaluseid küsimusi, oli täiesti lootusetu keda tahes ümber veenda. Siis ma hakkasin tuhnima neis allikais, kust nemad ammutasid oma kahtlast tarkust. Ma hakkasin lugema raamat raamatu järel, brošüür brošüüri järel.

   Ent ehitusel muutusid vaidlused järjest kuumemaks. Iga päevaga esinesin ma aina paremini, kuna omasin juba rohkem andmeid nende eneste teadusest, kui minu vastased ise. Kuid väga varsti saabus päev, kui minu vastased võtsid kasutu-sele sellise järeleproovitud vahendi, mis muidugi kõikidest kõige kergemini võidab terve mõistuse: vägivalla ja terrori. Mõned minu vastaste juhid seadsid mind valiku ette: kas lahkun ehituselt kohe ja vabatahtlikult või mind heidetakse seal kusagilt alla. Kuna ma olin täiesti üksinda ja vastupanu oli lootusetu, eelistasin esimest varianti ja lahkusin ehituselt kogemuse võrra rikkamana.

   Lahkusin täis jälkustunnet, kuid samas haaras see juhtum mind sedavõrd, et mulle osutus täiesti võimatuks seda liht-salt unustada. Ei, seda ma nii ei jäta. Esmane nördimustunne vahetus peagi taas kangekaelse sooviga edasiseks võitlu-seks. Ma otsustasin millelegi vaatamata taas minna teisele ehitusele. Sellisele otsusele sundis mind veel ka puudus. Möödus mõni nädal, ma kulutasin kogu oma napi tagavara ja halastamatu nälg sundis mind tegutsema. Olgugi, et vastu tahtmist, pidin ma minema ehitusele. Mäng kordus uuesti. Finaal oli samasugune nagu esimesel korral.

   Mäletan, et minus toimus sisemine võitlus: kas need on siis tõepoolest inimesed, kas nad on siis väärilised kuuluma suure rahva hulka?

   Piinav küsimus! Sest kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, siis võitlus rahvuslikkuse eest lihtsalt ei tasu vaeva ja neid ohvreid ära, mida selliste kaabakate eest peavad tooma parimad inimesed. Kui aga vastata sellele küsimusele eitavalt, siis selgub, et meie rahvas on inimeste poolest liialt vaene.

   Neil päevil näis mulle, et see inimmass, keda ei saa isegi lugeda rahva poegade hulka, kasvab ähvardavalt nagu laviin ja see kutsus minus esile suure rahutusetunde.

   Hoopis teiste tunnetega jälgisin ma nüüd Viini tööliste massidemonstratsiooni, mis neil päevil mingil põhjusel toimus. Ma seisin ja jälgisin kahe tunni jooksul hinge kinni hoides seda lõputute mõõtmetega inimussi, mis kahe tunni kestel minu silmade ees roomas. Rõhutuna sellest vaatemängust, lahkusin ma lõpuks väljakult ja suundusin koju. Teel nägin ma tubakakioski aknal “Tööliste Ajalehte” – Austria vana sotsiaaldemokraatide keskorganit. Ühes odavavõitu rahva-kohvikus, mida ma sageli külastasin, lebas see organ samuti alati laual. Kuid seni polnud ma kunagi suutnud sundida end hoidma seda alatut ajalehte, mille toon mõjus mulle nagu hingeline vitriol, käes üle 1 – 2 minuti. Nüüd, olles demonstratsioonist tuleneva rõhuva mulje mõju all, sundis mingi sisemine hääl mind ajalehte ostma ja seda põhjalikult läbi lugema. Ja vaatamata raevu- ja arusaamatusepuhangule hakkasin nüüd regulaarselt tungima sellesse kontsentreeri-tud valesse.

   Igapäevane sotsiaaldemokraatliku pressi lugemine võimaldas mul enam, kui tutvumine selle teoreetilise kirjandusega mul aru saada sotsiaaldemokraatide ideede liikumisest ja tema sisemisest olemusest.

   Tõepoolest, milline suur vahe on sellise sotsiaaldemokraatliku pressi ja puhtteoreetilise kirjanduse vahel, milles kohtad meretäit fraase vabadusest, ilust ja “väärikusest”, kus pole lõppu sõnadel humaansusest ja moraalist, - ja seda kõike prohvetlikkuse katte all, ja seda kõike igapäevase sotsiaaldemokraatliku pressi elajalikus, labases keeles, mis töötab kõige madalama klatši ja kõige virtuooslikuma ja koletuslikuma vale abil. Teoreetiline press peab silmas rumala-võitu pühakuid keskmise ja kõrgema “intelligentsi” hulgast, igapäevane trükiajakirjandus – massi.

   Minule isiklikult tõi süvenemine sellesse kirjandusse ja pressi kaasa veelgi suurema teadvuse tugevnemise minu ühte-kuuluvusest oma rahvaga.

   See, mis varem viis läbimatu kuristiku juurde, sai nüüd veelgi suurema armastuse äratajaks.

   Sellise koletusliku ajude mürgitamise töö olemasolu korral suudab ainult loll hukka mõista neid, kes langevad sellise eksitamise ohvriks. Mida enam ma omandasin lähiaastatel ideelist iseseisvust, seda enam kasvas minus arusaamine sotsiaaldemokraatide sisemisest edust. Nüüd mõistsin ma kogu selle tähendust, mida omavad sotsiaaldemokraatide suus nende elajalikult toored nõudmised töölistele – tellida ainult punaseid ajalehti, külastada ainult punaseid koosolekuid, lugeda ainult punaseid raamatuid. Sellise väljakannatamatu õpetuse resultaate nägin ma nüüd oma silmadega nende täies selguses.

   Laiade masside psüühika on täiesti vastuvõetamatu nõrgale või poolikule. Naise hingeline vastuvõtlikkus on vähem- ligipääsetav abstraktse mõistuse argumentidele kui selle instinktiivsete püüete täiendavale jõule. Naine allub parema meelega tugevamale, kui hakkab enesele allutama nõrka. Ja ka mass armastab rohkem võimukat inimest, kui seda, kes temalt midagi palub. Mass tunneb ennast enamrahuldatuna sellise õpetuse poolt, mis ei salli enese kõrval ühtegi teist, kui on valmis lubama erinevaid liberaalseid vabadusi. Enamikel juhtudel mass ei tea, mida ta peab tegema liberaalsete vabadustega ja tunneb end sel juhul isegi mahajäetuna. Tema häbitule hingelisele terroriseerimisele sotsiaaldemokraa-tia poolt reageerib mass sama vähe nagu ka tema inimõiguste ja vabaduste masendavale kuritarvitamisele. Ta ei oma väiksematki ettekujutust kogu õpetuse sisemisest mõttetusest, ta näeb ainult halastamatut jõudu ja selle jõu loomalikku toorust,  mille  ees  ta  lõppude  lõpuks alistub.

   Kui sotsiaaldemokraatiale seatakse vastu enamõiglane õpetus, kuid mida viiakse läbi samasuguse jõuga ja loomaliku toorusega, siis see õpetus võidab, ehkki peale rasket võitlust.

   Ei möödunud kahte kuudki, kui mulle sai täiesti selgeks sotsiaaldemokraatlik õpetus ise, samuti tehnilised vahendid, mille abil ta seda läbi viib.

   Ma mõistsin hästi seda häbitut ideelist terrorit, mida see partei kasutab kodanluse vastu, kes pole võimeline talle ei füüsiliselt ega moraalselt vastu seisma. Antud märguandel algab tõeline vale ja laimu kanonaad just selle vastase vastu, kes näib antud momendil sotsiaaldemokraatidele kõige ohtlikumana ja see kestab seni, kuni rünnaku alla jäänud poolel närvid üles ütlevad ja et saada hingetõmbeaega, toob ta ohvriks ühe või teise isiku, kes on sotsiaaldemokraatide poolt enim vihatud.

   Lollpead! Mingisugust hingetõmbeaega nad tegelikult ei saa ikkagi.

   Mäng algab uuesti ja kestab seni, kuni hirm nende metsistunud penide ees ei ole paralüseerinud igasugust tahet.

   Sotsiaaldemokraatia tunneb isikliku kogemuse põhjal jõu hinda ja seepärast ta astubki nimelt erilise kirega just nende vastu välja, kelle juures ta arvab olevat sel või teisel määral seda harvaesinevat omadust ja vastupidi, ta kiidab üles neid nõrku natuure, keda ta kohtab vastase ridades. Vahel teeb ta seda ettevaatlikult, vahel valjemini ja julgemalt – sõltuvalt antud isiku eeldatavaist moraalsetest omadustest.

   Sotsiaaldemokraatia eelistab omada oma vastas pigem tahtetut ja jõuetut geeniust kui tugevat, olgugi et tagasihoidliku ideelise haardeulatusega natuuri.

   Kuid kõige enam meeldivad talle muidugi vastased, kes on nii nõrga iseloomu kui ka nõrga peaga.

   Ta oskab luua kujutluse, nagu oleks temale järeleandmine viimseks vahendiks säilitada rahu, kuid ise jätkab selsamal ajal, kord targalt ja ettevaatlikult pealetungi, vallutades ühe positsiooni teise järel, kord vaikse šantaaži, kord otsese var-guse abil (sellistel hetkedel, kui üldine tähelepanu on suunatud teisale), kord, kasutades seda, et vastane ei soovi liialt ärritada sotsiaaldemokraate, esile kutsuda suuri sensatsioone jne. Selline sotsiaaldemokraatide taktika kasutab väljakur-namismeetodil ära kõik vastase nõrkused. Selline taktika peab matemaatilise täpsusega viima teda edusammudele, kui vaid vastaspool ei õpi võitlema mürgiste gaaside vastu samuti mürgiste gaasidega.

   Nõrkadele natuuridele tuleb lõpuks selgitada, et siin ei ole asi selles, kas olla või mitte olla.

   Niisama arusaadavaks sai mulle füüsilise terrori tähendus üksikute isikute ja masside suhtes.

   Siinjuures omab samuti tähtsat kohta psühholoogiliste tagajärgede täpne arvestus.

   Terror töökojas, vabrikus, koosolekusaalis või massidemonstratsioonidel saavutab alati edu, kui talle ei vastandata samatugevat terrorit.

   Siis muidugi tõstavad sotsiaaldemokraadid kohutavat ulgumist. Nemad, olles alles hiljaaegu eitanud igasugust riiklik-ku võimu, pöörduvad nüüd selle poole abi saamiseks ja saavutavad taas jälle midagi: “kõrgemate” ametnike seast leia-vad nad eesleid, kes aitavad sellel katkul võidelda oma ainsa tõelise vastase vastu, kuna need eeslid loodavad niiviisi eneste suhtes sotsiaaldemokraatide silmis ära teenida mõningast heatahtlikkust.

   Seda, millist muljet jätab edu laiadele massidele, kui  sotsiaaldemokraatide pooldajatele või vastastele, võib taibata ai-nult see, kes tunneb rahva hingeelu mitte raamatute vaid elava tegelikkuse järgi. Sotsiaaldemokraatide pooldajate ridades võetakse saavutatud võitu vastu kui tõendit tema sügavast õigsusest. Sotsiaaldemokraatide vastased langevad aga masendusse ja lakkavad uskumast edaspidise võitluse võimalusse üldse.

   Mida enam ma tutvusin sotsiaaldemokraatide poolt kasutatavate füüsilise terrori meetoditega, seda vähem võisin ma olla rahulolematu nende sadade tuhandete inimestega masside hulgast, kellest said tema ohvrid.

   Olen oma elu tollele perioodile tänu võlgu eriti sellepärast, et ta andis mulle tagasi minu oma rahva, et ta õpetas mind eristama pettureid ja pettuse ohvreid.

   Mitte kellekski muuks kui ohvriteks ei saa lugeda neid inimesi, kellest sai petturite saak. Eelpool ma kirjeldasin nähta-matute joontega “alumiste” kihtide elu. Kuid minu kujutis oleks ebatäiuslik, kui ma siinsamas ei kriipsutaks alla, et neissamades madalamates rahvakihtides nägin ma ka heledaid täppe, et ma enam kui kord sattusin harukordse enese-ohverduse, ülima sõpruse, täieliku loobumise ja tagasihoidlikkuse näidetele – eriti vanema põlve tööliste seas. Noorema põlvkonna tööliste juures oli selliseid häid omadusi harvem, kuna neile avaldavad suured linnad palju enam negatiivset mõju, kuid ka noorte tööliste seas kohtasin ma sageli paljusid, kelle juures oli terve sisu üle elu välisest alatusest ja jäl-kusest. Kui need, sageli väga toredad ja head inimesed, astusid ikkagi meie rahva poliitiliste vaenlaste ridadesse ja abistasid sel viisil vastast, siis seletub see ainult sellega, et nad ei mõistnud sotsiaaldemokraatliku õpetuse alatusi. Ja ei võinudki mõista, kuna me ise mitte kunagi ei vaevunud mõtlema neile inimestele, kuid ühiskondlikud olud osutusid tugevamaks, kui mõnikord nende kihtide hea tahe. Sotsiaaldemokraatide leeri sundis neid inimesi, vaatamata kõigele, puudus.

   Lõpmatult palju kordi on meie kodanlus kõige oskamatumal kombel, sageli kõige ebamoraalsemal kombel välja  astu-

nud väga tagasihoidlike ja inimlikult õiglaste nõudmiste vastu –  seejuures tihti ilma igasuguse kasuta enese suhtes ja isegi ilma igasuguse perspektiivita saada mingit kasu. Ja vaat´, just nimelt tänu sellele aeti isegi korralikud töölised ametiühinguist poliitilise tegevuse areenile.

   Võib kindlalt öelda, et miljonid töölised olid algul sisimas vaenulikud sotsiaaldemokraatliku partei suhtes, kuid nende vastupanu võideti kohati isegi kodanlike parteide täiesti rumala käitumise abil, mis väljendus täielikus ja tingimusteta äraütlemises tulla vastu ükskõik millistele sotsiaalsetele nõudmistele. Lõppude lõpuks taoline keeldumine parandada ükskõik milliseid töötingimusi, võtta tarvitusele abinõusid traumade vastu tootmises, piirata laste tööd, luua tingimused naise kaitseks neil kuudel, kui ta kannab südame all tulevast “isamaa poega”, - kõik see vaid abistas sotsiaal-demokraa-tiat, mis tänulikult registreeris iga sellise keeldumise korral ja kasutas ära neid varakate klasside meeleolusid, et ajada massid sotsiaaldemokraatlikesse püünisraudadesse. Meie poliitiline “bürgersus” ei suuda kunagi neid oma patte maha vaikida. Tõrjudes kõrvale kõik katsed parandada sotsiaalset kurjust, organiseerides vastupanu kõikidele nendele katsete-le, külvasid need poliitikud vihkamist ja andsid vähemalt välimise õigustuse meie rahva surmavaenlase avaldustele, nagu mõtleks tõepoolest ainult sotsiaaldemokraatlik partei töötava massi huvidele.

   Niiviisi lõidki need poliitikud moraalse õigustuse ametiühingute, s.t. selliste organisatsioonide olemasoluks, mis am-mustest aegadest on olnud poliitiliste parteide peamiseks toeks.

   Minu õpinguaastail Viinis olin ma sunnitud, tahtsin ma seda või mitte, võtma seisukoha ametiühingute suhtes.

   Kuna ma vaatasin ametiühingule kui sotsiaaldemokraatliku partei lahutamatule osale, oli minu otsus kiire ja … vale.

   Suhtusin ametiühingutesse puhteitavalt.

   Kuid ka selles lõpmatult tähtsas küsimuses andis saatus ise mulle hinnalisi õppetunde.

   Selle tagajärjel sai mu esmane arvamus ümber lükatud.

   Olles 20-aastane, õppisin ma vahet tegema ametiühingute, kui töötajate üldiste sotsiaalsete õiguste kaitse vahendi ja eri ametiühingute tööliste töötingimuste parandamise alaste saavutuste kaitsmise vahendi ja ametiühingute, kui  poliitiliste  parteide ja klassivõitluse instrumentide vahel.

   Asjaolu, et sotsiaal-demokraatia mõistus ametiühinguliikumise suurt tähtsust, kindlustas talle selle instrumendi käsu-tamise ja sellesamaga – edu; asjaolu, et kodanlus seda ei mõistnud, läks talle maksma poliitilise positsiooni kaotuse. Kodanlus lootis oma kõrgis pimeduses lihtsa “eitamise” teel mahutada ametiühinguid sündmuste loogilisse arengusse. Tegelikkuses aga tuli välja vaid nii, et ta juhtis selle arengu teele, mis on loogikaga vastuolus. Et ametiühinguliikumine on iseenesest võttes justkui vaenulik isamaale – see on absurdsus ja peale selle ka vale. Õige on vastupidine. Kuni ametiühingualasel tegevusel on eesmärgiks parandada terve kihistuse, mis on üheks peamiseks rahvuse toeks, elujärge, pole see liikumine ainult mittevaenulik isamaale ja riigile, vaid vastupidi, ta on “rahvuslik” selle sõna kõige paremas mõttes. Selline ametiühinguliikumine aitab kaasa sotsiaalsete eelduste loomisel, ilma milleta on üldrahvuslik kasvatus-töö üldse võimatu. Selline ametiühinguliikumine omab sellist hiigelsuurt teenet, mis aitab võita sotsiaalset haigust, hävi-tab juurteni selle haiguse batsillid ja aitab sel viisil kaasa rahvuse organismi üldisele tervenemisele.

   Vaielda ametiühingute vajaduse üle oleks tõepoolest tühi töö.

   Kuni tööandjate seas on inimesi mittepiisava sotsiaalse arusaamisega ja seda enam halvastiarenenud õigus- ja õiglus-tundega, on ametiühingujuhtide ülesanne, kes ju ka ise on osaks meie rahvast, selles, et kaitsta ühiskonna huve üksikute tegelaste ahnuse ja arulageduse vastu. Säilitada truudust ja usku rahvasse on samasugune rahvuse huvi kaitsmine, kui säilitada terve rahvas.

   Nii seda kui ka teist teravdatakse nende ettevõtjate poolt, kes ei tunne end kogu ühiskondliku organismi osana. Sünnitavad ju häbiväärne ahnus ja halastamatus tulevikule sügavat kahju.

   Kaotada sellise arengu põhjused – see on teene rahvuse ees ja mitte vastupidi.

   Ärgu meile räägitagu, et iga tööline eraldi omab täielikku õigust teha vastavaid järeldusi sellest tegelikust või näivast õiglusetusest, mida temale põhjustatakse, s.t. jätta antud ettevõtja maha ja ära minna. Ei! See on jamps. See on vaid katse tähelepanu tähtsalt küsimuselt kõrvale juhtida. Üks kahest: kas halbade ühiskonnavastaste tingimuste kõrvalda-mine on meie rahvuse huvides või mitte. Kui jah, siis tuleb selle kurjuse vastu võidelda nende vahenditega, mis tõota-vad edu. Üksiktööline ei ole kunagi võimeline kaitsma oma huve suurettevõtjate vastu. Siin pole asi kõrgema õiguse võidust. Kui mõlemad pooled asetseksid ühisel vaatepunktil, poleks ka vaidlust ennast. Siin on asi suure jõu küsimuses. Kui see poleks nii, kui mõlemal poolel oleks olemas õiglustunne, oleks vaidlus lahendatud ausal kombel või, täpsemalt, ta ei tekkiks üldse.

   Ei, kui ühiskonnavaenulik või seadusevastane ümberkäimine kutsub tema vastu üles, vastupanule, siis võib see võitlus saada lahenduse vaid suurema või väiksema jõu abil seni, kuni pole loodud seaduslik kohtuinstants taolise kurja hävita-miseks. Kuid sellest tuleneb, et vähegi eduka võitluse jaoks ettevõtjaga ja tema kontsentreeritud jõuga peab tööline välja astuma mitte kui üksikisik, muidu ei saa juttugi olla võidust.

    Selge, et ametiühinguorganisatsioon võiks viia sotsiaalsete ideede tugevnemisele praktilises elus ja sellega nende ka põhjuste kõrvaldamisele, mis kutsuvad esile masside ärritusi ja sünnitavad alaliselt põhjuseid rahulolematuseks ja kaebusteks.

   Kui see pole praegu nii, siis suuremat osa süüst kannavad selle eest need, kes segavad ühiskondliku kurjuse kõrvalda-mist seadusandlikkuse teel. Süü lasub neil, kes kasutavad kogu oma poliitilist mõju et takistada sellist seadusandlikkust.

   Mida vähem kodanluse poliitikud mõistsid,  või  õigemini ei soovinud mõista  ametiühinguorganisatsiooni  tähtsust  ja

tegid talle üha uusi takistusi, seda kindlamalt võttis sotsiaaldemokraatia selle liikumise oma kätesse. Ta lõi suure ette-nägelikkusega omale baasi, mis juba enam kui üks kord on osutunud kriitilistel hetkedel tema viimaseks kaitsevahen-diks. Muidugi läks seejuures organisatsiooni sisemine eesmärk järk-järgult tühja, mis avas tee uutele eesmärkidele.

   Sotsiaaldemokraatia pole kunagi mõelnud sellest, et hoida alal ametiühinguliikumise algseid ülesandeid.

   Ei, sellest ta kahtlemata ei mõelnud.

   Tema kogenud kätes muutus mõne aastakümne jooksul see inimese ühiskondlike õiguste kaitserelv instrumendiks, mis on suunatud rahvamajanduse lammutamisele. Et seejuures kannatavad tööliste huvid, sotsiaaldemokraate ei puudu-ta. Majanduslike survevahendite kasutamine annab võimaluse kasutada väljapressimist ka poliitilises mõttes. Sotsiaal-demokraatia on selleks küllalt südametunnistuseta, et seda ära kasutada, kuid tema eest väljaminevad massid omavad küllaldasel määral  oinalikku kannatust, et lubada seda teha. Üks täiendab teist.

*                        *

*

   Juba XX sajandi künnisel lakkas ametiühinguliikumine oma endisi ülesandeid täitmast. Aasta-aastalt allus ta üha enam sotsiaaldemokraatlikule poliitikale ja muutus lõppude lõpuks eranditult ainult klassivõitluse hoovaks. Tema ülesandeks sai anda päevast päeva lööke sellisele majanduslikule korrale, mis suurte raskustega oli vaevu-vaevu loodud. Laostanud riigi majandusliku vundamendi, võib samasuguse saatuse ette valmistada ka riigile endale. Iga päevaga hakkasid ametiühingud ikka vähem ja vähem tegelema tööliste tegelike huvide kaitsmisega. Poliitiline tarkus ütles ju lõppude lõpuks juhtidele ette mõtte, et tööliste majanduslikku olukorda parandada pole üldse mõtet: kui tugevalt tõsta laiade masside sotsiaalset ja kultuurilist taset, siis ju, paraku, tekib oht, et, saavutades oma nõudmiste rahuldamise, ei lase need massid end enam tahtetu tööriistana ära kasutada.

   Taoline perspektiiv sisendas juhtidesse niivõrd suure kartuse, et lõppude lõpuks nad mitte ainult et ei lakanud võitle-mast tööliste majandusliku taseme tõstmise eest, vaid hakkasid kõige otsustavamalt välja astuma sellise tõusu vastu.

   Näib, et leida seletust sellisele pealtnäha täiesti arusaamatule käitumisele polnud neile eriti raske.

   Nad hakkasid esitama niivõrd hiiglaslikke nõudmisi, et need väikesed järeleandmised, mida õnnestus ettevõtjatelt välja tirida, pidid töölistele näima suhteliselt täiesti tühistena. Ja nii hakatigi töölistele päevast päeva tõestama nende järeleandmiste tühisust ja veenma neid selles, et siin on neil tegemist kuratliku plaaniga: andes järele naeruväärselt vähe, öelda töölistele ära nende pühade õiguste rahuldamisest ja nõrgendada veel seejuures töölisliikumise pealetungi-survet. Laiade masside vähese mõtlemisvõime juures pole vaja imestada selle üle, et see võte ka õnnestus.

   Kodanluse leeris avaldati väga palju rahulolematust sotsiaaldemokraatide taktika suhtes, kuid kodanluse esindajad ei suutnud ise mitte mingisugust tõsiseltvõetavat omapoolset käitumisliini kavandada. Näis nagu, et kui sotsiaaldemok-raatia niivõrd väriseb tööliste olukorra tõelise parandamise ees, siis tuleks suunata kõik jõud just nimelt selles suunas ja sellesamaga rebida klassivõitluse apostlite käest nende endi pime relv.

   Mitte midagi sellist ei tehtud. Selle asemel, et minna üle pealetungile ja vallutada vastase positsioon lahinguga eelistasid ettevõtjate ringkonnad taganeda, anda vastaspoole survele vaid pisut järele ja nõustuda alles kõige viimasel minutil selliste ebapiisavate parandustega, mis nende vähest tähtsust silmas pidades ei võinud anda mingeid tagajärgi ja mida sotsiaaldemokraatia sai seetõttu kergesti tagasi lükata. Tegelikkuses jäi kõik vanaviisi. Ainult rahulolematus kas-vas veelgi enam.

   Juba siis rippusid niinimetatud “vabad ametiühingud” ähvardava pilvena üldpoliitilise horisondi kohal ja tumestasid omaette iga töölise olemasolu.

   Vabad ametiühingud muutusid üheks kõige kohutavamaks terrorirelvaks, mis oli suunatud rahvusliku majanduse sõl-tumatuse ja tugevuse vastu, riigi vankumatuse ja isikuvabaduse vastu.

   Just nimelt vabad ametiühingud tegid esmajärjekorras seda, et arusaam demokraatiast muutus naeruväärseks ja vasti-kuks fraasiks. Just nemad häbistasid vabadust, just nemad oma praktilise tegevusega olid elavaks illustratsiooniks tun-tud sõnadele: “Kui sa ei taha saada meie seltsimeheks, lööme sul kolba sisse” (“und willst du nicht Genosse sein, so schlagen wir dir den Scadel ein”). Vaat´ millistena näisid mulle juba siis need inimkonna sõbrad. Aastatega see minu vaade laienes ja süvenes, muuta teda mul enam ei tulnud.

*                          *

*

   Mida enam ma tutvusin sotsiaaldemokraatia välise arenguga, seda suureneva huviga tahtsin ma mõista tema õpetuse sisemist olemust.

   Partei ametlik kirjandus võis mind selles suhtes muidugi vähe aidata. Kuna ametlik kirjandus puudutab majanduslikke teemasid, opereerib ta valede kinnitustega ja niisama valede tõenditega: kuna ju asi on poliitilistes eesmärkides, on ta läbinisti vale. Sinna juurde veel kuuluv, kogu selle kirjanduse riukalik stiil tõukas mind äärmiselt eemale. Nende raamatud on täis fraase ja arusaamatut loba, mis pretendeerivad teravmeelsusele, kuid on tegelikult äärmiselt rumalad. Vaid meie suurte linnade sündiv boheemlus võib tunda rahulolu sellisest vaimutoidust ja leida selles meeldivat tegevust, et välja otsida pärliteri sellise hiinaliku kirjanduse sõnnikuhunnikuist. On ju teada, et on olemas osa inimesi, kes arva-vad sellise raamatu enimtargema olevat, millest nad kõige vähem aru saavad.

   Vastandades  sotsiaaldemokraatliku  õpetuse teoreetilise valelikkuse ja rumaluse elava tegelikkuse  faktidega  sain  ma

järk-järgult üha enam selgema pildi tema tõelistest püüdlustest.

   Neil minutitel valdasid mind mitte ainult rasked eelaimused, vaid ka enese teadvustamine sellest suunast lähtuvast hiiglaslikust ohust; ma nägin selgelt, et see õpetus, kokku kootud egoismist ja vihkamisest, võib matemaatilise täpsusega saavutada võidu ja sellesamaga viia inimkonna krahhini.

   Just nimelt sel ajal ma mõistsin, et see purustav õpetus on tihedalt ja lahutamatult seotud ühe teatud rahva rahvuslike omadustega, mida ma seniajani üldse ei olnud kahtlustanud.

   Ainult tutvumine juutlusega annab kätte võtme aru saamiseks sotsiaaldemokraatia sisemistest, s.o. tegelikest kavat-sustest. Kui tutvud selle rahvaga, ainult siis avanevad su silmad selle partei tegelike eesmärkide suhtes ja sotsiaalsete fraaside ebaselgest udust joonistub välja irevil hammastega marksismi mask.

*                          *

*

     Praegu on mul raske, kui mitte võimatu täpselt öelda, millal nimelt ma esimest korda oma elus kuulsin sõna “juut”. Ma absoluutselt ei mäleta, et minu vanemate majas, vähemalt isa eluajal, ma vähemalt kordki oleksin kuulnud seda sõna. Mu vanamees, nagu ma arvan, oleks juba sõna “juut” rõhutamises endas näinud kultuurilise mahajäämuse märki. Kogu oma teadliku elu kestel omandas isa oma jaoks üldiselt niinimetatud eesrindliku kodanlase vaated. Ja ehkki ta oli kindel ja vankumatu oma rahvuslikes tunnetes, jäi ta siiski ustavaks oma “eesrindlikele” vaadetele ja isegi andis neid algul osaliselt ka mulle üle.

   Ka koolis ma ei näinud algul põhjust, et muuta neid minu poolt päritud vaateid.

   Tõsi küll, reaalkoolis tuli mul tutvuda ühe juudi poisiga, kellesse me kõik suhtusime teatud ettevaatusega, kuid ainult seetõttu, et ta oli liialt vaikne, kuid meie, õppinuna kibedaist kogemustest, ei usaldanud väga selliseid poisse. Samas ma, nagu ka kõik teised, ei teinud seejuures veel mingeid üldistusi.

   Alles 14 või 15 aasta vanuses hakkasin ma sagedamini kokku puutuma sõnaga “juut” – osaliselt poliitilistes vestlus-tes. Ja ometi, mäletan ma hästi, et sel ajal tõukas see mind tugevasti eemale, kui minu kohalolekul tekkisid vaidlused ja lahkarvamused usulisel pinnal.

   Juudiküsimus aga näis neil aegadel ei millegi muuna, kui vaid usulise küsimusena.

   Linzis elas juute väga vähe. Seal elavate juutide välimus muutus sajandite jooksul euroopalikuks ja nad muutusid ini-meste sarnaseks; ma lugesin neid isegi sakslasteks. Sellise ettekujutuse rumalus ei olnud mulle selge nimelt seetõttu, et ainsaks erinevuseks pidasin ma religiooni. Ma arvasin siis, et juute kiusatakse taga just nimelt usulistel põhjustel, see ei peletanud mind mitte ainult neist eemale, kes suhtusid juutidesse halvasti, vaid sisendas minusse teinekord peaaegu vastikust taoliste arvamuste suhtes.

   Sellest, et juba on olemas mingisugune plaanipärane võitlus juutluse vastu, ei omanud ma üldse ettekujutust.

   Sellise teadmistepagasiga saabusin ma Viini. Haaratuna hulgalistest muljetest arhitektuuri vallas, rõhutuna iseoma saatuse raskusest, polnud ma esialgu selles suures linnas üldse võimeline midagi rahva eri kihtides tähelepanelikult jälgima. Viini tolleaegsest 2-miljonilisest elanikkonnast olid juba sel ajal peaaegu 200 000 juudid, kuid ma ei märganud neid. Esimestel nädalatel langes mulle peale niivõrd palju uusi ideid ja uusi ilminguid, et mul oli raske nendega toime tulla. Alles siis, kui ma järk-järgult rahunesin ja esimestest muljetest läksin üle enamkonkreetsemale ja –detailsemale tutvumisele ümbritseva keskkonnaga, vaatasin ma ringi ja puutusin kokku ka juudiküsimusega.

   Ma ei taha sugugi kinnitada, et esimene tutvus selle küsimusega oli mulle väga meeldiv. Ma nägin juudis ikka veel vaid teatud religiooni kandjat ja lähtudes kannatlikkuse ja humaansuse motiividest, suhtusin jätkuvalt igasugustesse usulistesse sundustesse eitavalt. Toon, millega Viini antisemiitlik press juute üle kallas, tundus mulle suure rahva kultuuritraditsioonidele mitteväärilisena. Mu kohal lasusid raskelt mälestused teatud keskaegsetest sündmustest ja ma ei soovinud sugugi olla tunnistajaks nende episoodide kordumisele. Tolleaegsed antisemiitlikud ajalehed ei kuulunud sugugi pressi paremikku, - kust ma seda siis võtsin, ei tea ma nüüd enam isegi, - ja seetõttu selle pressi juutidevastases võitluses kaldusin ma tol ajal nägema tigeda vihkamise produkti ja mitte sugugi printsipiaalsete, ehkki võib-olla ka eba-õigete seisukohtade tulemust.

   Minu sellist muljet kinnitas seegi, et suur press vastas ka tegelikult antisemiitide huvidele nende lõpututes ja eba-väärikates kallaletungides, vahel aga ei vastanud heale toonile üldse, mis mulle tol ajal tundus veelgi vähemsobivana.

   Ma hakkasin hoolega lugema niinimetatud ülemaailmset pressi (“Uus Vaba Press”, “Viini Uus Päevaleht”) ja esialgu hämmastusin sellest hiiglaslikust materjalimassist, mida need andsid lugejale ja sellest objektiivsusest, millega nad kõikidele küsimustele lähenevad. Ma suhtusin suure austusega selle pressi heatahtlikku tooni ja ainult harva jättis selle ülespuhutud stiil minusse mõningase sisemise rahulolematuse või põhjustas isegi vastumeelsust. Kuid, arvasin ma, selline stiil vastab kogu suure maailmalinna stiilile. Aga kuna ma lugesin Viini just nimelt maailma pealinnaks, siis selline minu oma poolt väljamõeldud tõlgendus mind tol ajal ka rahuldas.

   Kuid mis mind sageli eemale tõukas, oli see ebaväärikas viis, millega see press lipitses Viini õukonna ees. Väikseimaidki sündmusi lossis kirjeldati kõikides üksikasjades ülistava vaimustuse toonis või piiritu kurvastuse ja moraalse kaastunde laadis, kui tegemist oli vastava “sündmusega”. Ent kui tegemist oli millegagi, mis puudutas “kõiki-de aegade targimat monarhi” ennast, siis see press lihtsalt ei leidnud küllaldaselt magusaid sõnu.

   Minule näis see kõik teesklusena.

   Juba ainuüksi see sundis mind mõtlema, et ka liberaalsel demokraatial on oma plekid.

   Meeldida-püüd selle õukonna ees ja pealegi veel nii ebaväärikal moel tähendas minu silmis alandada rahvuse väärikust.

   See oli esimeseks pilvekeseks, mis varjutas minu suhtumist Viini “suurde” pressi. Nagu ka varem, jälgisin ma Viinis olles suure püüdlikkusega kõiki kultuuri- ja poliitilise elu sündmusi Saksamaal. Uhkuse ja vaimustusega võrdlesin ma Saksamaal märgatavat tõusu langusega Austria riigis. Ent kui välised poliitilised sündmused kutsusid minus esile pide-vat rõõmu, siis ei saanud seda kaugeltki mitte öelda sündmuste kohta siseelus. Võitlust, mis sel epohhil algas Wilhelm II vastu, ei saanud ma heaks kiita. Ma nägin Wilhelmis mitte ainult Saksa imperaatorit, vaid eelkõige Saksa laevastiku loojat. Kui Saksa Riigipäev hakkas Wilhelm II-le tekitama takistusi tema avalikel esinemistel, kurvastas see mind erakordselt, eriti seetõttu, et minu silmis polnud selleks mingit põhjust. Ja see vääris hukkamõistu seda enam, et härra-sed lobisejad parlamendist räägivad ise mingisuguse ühe sessiooni jooksul kokku alati palju rohkem lollusi, kui terve kuningate dünastia mitme aastasaja  jooksul,  kaasa arvatud kõige rumalamad neist.

   Ma olin masendatud sellest, et riigis, kus iga lollpea mitte ainult et ei kasuta sõnavabadust, vaid võib ka pääseda Riigi-päeva ja saada “seaduseandjaks”, impeeriumi krooni kandja saab keeldude objektiks ja mingisugune parlamentlik jututuba võib “teda avalikustada”.

   Veelgi enam masendusin ma sellest, et seesama Viini press, mis niivõrd lipitseb iga õukondliku eesli ees, kui tegemist on Habsburgide monarhiaga, kirjutab täiesti teisiti Saksa keisrist. Siin teeb ta mureliku näo ja ühineb halvastivarjatud kurjal ilmel samuti arvamustega ja kartustega Wilhelm II kõnede suhtes. Loomulikult on ta kaugel sellest, et sekkuda Saksa impeeriumi siseasjadesse, – hoidku Jumal! – kuid, torkides sõbralike sõrmedega Saksamaa haavu, “meie” ju ai-nult täidame oma kohust, mis on meile pandud meie kahe riigi vahelise liidu faktiga! Pealegi on ajakirjanduse jaoks tõde eelkõige jne. Peale selliseid silmakirjalikke sõnu võiks mitte ainult “puutuda sõbralike sõrmedega” haava külge, vaid ka otse kaevuda sellesse nii, nagu vähegi võimalik.

   Sellistel juhtudel mulle lõi otse veri pähe.

   Ja see sundis mind järk-järgult suhtuma üha ettevaatlikumalt niinimetatud suurde pressi.

   Ühel ilusal päeval ma veendusin, et üks antisemiitlikest ajalehtedest – “Saksa Rahva Leht” – käitub sellistel juhtudel palju korralikumalt.

   Edasi, mulle käis närvidele see, et suur Viini press lõi tol ajal kõige vastikumal kombel Prantsuse kultust. Need magusad hümnid “suure kultuurrahva” auks panid ajuti häbenema isegi seda, et sa oled sakslane. Selline haletsusväärne koketeerimine kõigega, mis on prantsusepärane, sundis mind enam kui kord mõistmatusest ühe või teise ajalehe käest maha pillama. Nüüd hakkasin ma üha sagedamini lugema antisemiitlikku “Rahva Lehte”, mis tundus mulle loomulikult palju nõrgemana, kuid neil aegadel mõningates küsimustes palju puhtamana. Ma ei olnud tema järsu antisemiitliku tooniga nõus, kuid ma hakkasin aina tähelepanelikumalt lugema tema artikleid, mis panid mind nüüd rohkem järele mõtlema.

   Kõik see kokku võttes sundis mind järk-järgult tutvuma sellise liikumisega ja selliste juhtidega, kes määrasid tol ajal Viini saatust. Ma räägin kristlik-sotsiaalsest parteist ja doktor Karl Lüegerist.

   Kui ma saabusin Viini, olin ma häälestatud vaenulikult selle partei ja tema juhi suhtes.

   Nii juht kui ka kogu liikumine näisid mulle siis “reaktsioonilistena”.

   Kuid elementaarne õiglustunne sundis seda arvamust muutma. Vastavalt asjaga tutvumisele hakkasin ma neid hinda-ma ja täitusin lõpuks täielikust austusest nende vastu. Nüüd ma näen, et selle inimese tähendus oli veelgi suurem, kui ma tol ajal mõtlesin. See oli tõesti mõjuvõimsaim kõikide aegade Saksa bürgermeistritest.

   Aga kui palju minu eelnevatest arvamustest kristlik-sotsiaalsest liikumise kohta lükkas ümber see muutus minus!

   Aegamööda muutusid minu vaated ka antisemitismile – see oli minu jaoks üheks raskemaks operatsiooniks. Pikkade kuude jooksul võitlesid minus tunded mõistusega ja alles pärast väga pikka sisemist võitlust jäi mõistus peale. Kahe aasta möödudes järgnesid ka tunded mõistusele ja alates sellest ajast seisavad nad minus lõplikult kujunenud vaadete valvel.

   Sel raske sisemise võitluse ajal pärandina saadud tunde ja külma arvestuse vahel osutasid mulle hindamatu teene õppetunnid, mis ma sain Viini tänavail. Saabus aeg, mil ma juba oskasin Viini tänavatel eristada mitte ainult kauneid ehitisi, nagu mu siinviibimise esimestel päevadel, vaid ka inimesi.

   Kõndides ükskord mööda kesklinna elavaid tänavaid, sattusin ma ootamatult pikas kaftanis mustade lokkidega kujule.

   Minu esimeseks mõtteks oli: ja see on samuti juut?

   Linzis oli juutidel teine välimus. Vargsi, ettevaatlikult vaatlesin ma seda figuuri. Ja mida terasemalt ma vaatlesin tema kõiki jooni, seda enam võttis endine küsimus minu ajus kuju.

   Ja see on samuti sakslane?

   Nagu alati sellistel juhtudel, hakkasin ma oma harjumuse kohaselt tuhnima raamatuis, et leida oma kahtlustele vastus. Seejärel ostsin ma vähese raha eest endale esimesed antisemiitlikud brošüürid, mida ma oma elus läbi lugesin. Kahjuks kõik need raamatukesed pidasid enesestmõistetavaks, et lugeja on juba teatud määral juudiküsimusega tuttav või vähe-malt mõistab, milles see probleem seisneb. Kirjapandu vorm ja toon olid kahjuks sellised, et nad äratasid minus jälle endised kahtlused: argumentatsioon oli väga ebateaduslik ja kohati hirmus lihtsustatud.

   Minus tekkis taas endine häälestatus. See kestis nädalaid ja isegi kuid.

   Küsimuse asetus näis mulle niivõrd koledana, juutlusele esitatavad süüdistused niivõrd teravatena, et ärapiinatuna kartusest teha ülekohut, kohkusin ma taas järelduste tegemise ees ja lõin kõhklema.

   Üht olin saavutanud. Nüüd ei võinud ma enam kahelda selles, asi pole üldse sakslastes, kes omavad ainult teist usku, vaid iseseisvast rahvast. Sest ajast, kui ma hakkasin selle küsimusega tegelema ja hakkasin juute teraselt jälgima, nägin ma Viini täiesti uues valguses. Kuhu ma ka ei läinud, kohtasin ma juute. Ja mida rohkem ma neid jälgisin, seda reljeef-semalt eraldusid nad minu silmis kõikidest ülejäänud inimestest. Eriti kesklinn ja tema põhjapoolsed kvartalid oma inimkisselliga ei omanud juba väliselt sakslastega mitte midagi ühist.

   Ent kui ma oleksin jätkanud selles kahtlemist, siis vähemalt osa juutide käitumine ise oleks teinud vältimatult kõiki-dele minu kahtlustele lõpu.

   Tol ajal tekkis liikumine, mis omas Viinis tähelepanuväärset mõju ja mis kõige pealetükkivamal kombel tõestas, et juudid kujutavad endast just nimelt iseseisvat rahvust. Ma räägin sionismist.

   Tõsi küll, esmapilgul võis näida, et sellisel positsioonil on vaid osa juutidest ja enamus neist mõistab sionismi hukka ja kogu oma olemusega hülgavad seda. Lähemal vaatlusel aga selgus, et see on vaid seebimull ja see teine osa juutidest juhindub lihtsatest ja otstarbelistest ettekujutistest või isegi valetab teadlikult. Niinimetatud liberaalse mõtlemisega juutluse kuju hülgas sionismi üldse mitte juutlusest keeldumise vaatepunktist lähtudes vaid lähtudes sellest vaatest, et avalik usu sümboli väljapanek pole praktiline ja on otse ohtlik. Tegelikult olid mõlemad need juutluse osad ühel nõul.

   See näiline võitlus sionistliku ja liberaalse arusaamaga juutide vahel muutus mulle kiiresti lausa vastikuks. See võitlus oli läbinisti võlts, sageli lihtsalt valelik. Igal juhul lähenes ta väga vähe sellisele kõlbelisele tasemele ja mõtete puhtu-sele, mida armastatakse omistada sellele rahvusele.

   Mis puudutab kõlbelist puhtust ja puhtust üldse, siis selle kasutamisest juutide suhtes võib rääkida vaid suurte raskus-tega. Et need inimesed ei armasta end väga pesta, võis näha juba nende välimuse järgi ja tunda sageli kahjuks isegi sule-tud silmadega. Mind vähemalt ajas tihti iiveldama juba nende pikkades kaftanites härrade hais. Lisage sellele ebameel-div kostüüm ja ebasangarlik välimus.

   Kõik see koos võis olla väga pilkupüüdev. Kuid lõplikult tõukas mind juutidest eemale, kui ma tutvusin selle välja-valitud rahva mitte ainult füüsilise vastumeelsusega, vaid ka moraalse saastaga.

   Mitte miski muu ei sundinud mind peagi niivõrd kiiresti muutma oma arvamust neist, kui minu tutvus juutide tegevu-sega teatud aladel.

   Kas on olemas ilmas kas või üksainustki musta tegu, kas või üks mistahes sorti häbitus, eelkõige rahvaste kultuuri-elus, millesse poleks segatud vähemalt üksainus juut? Nii nagu igas mädapaises leiad ussi või tema tõugu, niisamuti sattud sa ükskõik millise räpase loo puhul ikka kokku juudiga.

   Kui ma tutvusin juutluse tegevusega pressis, kunstis, kirjanduses ja teatris, pidi see vältimatult tugevdama minu nega-tiivset suhtumist juutidesse. Mitte mingid hea tahte kinnitused ei suutnud siin aidata. Jätkus sellestki, et minna suvalise kioski juurde ja tutvuda kõikide nende vastikute kino- ja teatritükkide vaimsete isade nimedega, et muutuda õelaks nende härrade vastu.

   See on katk, katk, tõeline hingeline katk, mis on hullem sellest mustast surmast, millega siis rahvast hirmutati. Aga millistes loendamatutes kogustes tekkis ja levis see mürk! Loomulikult, mida madalam on sellise alatuse vabrikandi tar-kuse ja moraali tase, seda piiritum on tema viljakus. Selline subjekt sigitab lõpmatult selliseid jälkusi ja loobib nendega kogu linna täis. Mõelge seejuures veel ka sellele, kui suur on selliste subjektide hulk. Ärge unustage, et ühe Goethe kohta kingib loodus meile alati 10 tuhat niisugust soperdajat, kuid igaüks neist soperdajaist kannab halvimat sorti batsil-le mööda kogu maailma laiali.

   Kohutav oli veenduda, et just nimelt juutidele määras loodus selle häbistava rolli.

   Kas mitte selles ei tuleks otsida selle rahva “väljavalitust”!

   Ma hakkasin seejärel kõige põhjalikumalt koguma kõikide nende räpaste kirjutiste autorite nimesid. Ja mida enam mu kollektsioon täienes, seda halvem oli see juutide suhtes. Kui palju mu tunded ka ei jätkanud tõrkumast, pidi mõistus tegema vankumatuid järeldusi. Fakt jääb faktiks, et ehkki juudid moodustasid maksimaalselt sajandiku selle maa elanik-konnast, - olid nimetatud räpaste teoste autoritest üheksa kümnendikku juudid.

   Nüüd hakkasin ma sellest vaatepunktist lähtudes jälgima ka oma kallist “suurt pressi”.

   Mida terasemalt ma seda vaatlesin, seda järsemalt muutus minu arvamus selles vallas. Tema stiil muutus minu jaoks üha väljakannatamatumaks, sisu hakkas mulle näima aina tühjemana ja sisemiselt valelikumana. Niinimetatud objek-tiivse kirjeldamise all hakkasin ma avastama mitte ausat tõde, vaid suuremas osas lihtsat valet. Autorid aga osutusid … juutideks.

   Nüüd hakkasin ma nägema tuhandeid asju, mida ma varem üldse ei märganud. Nüüd õppisin ma aru saama sellest, mille üle varem vaevalt mõelnudki olin.

   Selle pressi niinimetatud liberaalset mõttelaadi hakkasin ma nüüd nägema hoopis teises valguses. Heatahtlik toon väitlemisel vastastega või vastuste puudumine viimaste rünnakute puhul – kõik see osutus ei millekski muuks, kui madalaks ja kavalaks manöövriks. Heakskiitvad teatrialased retsensioonid kuulusid alati juudi autoritele. Karm kriitika ei langenud mitte kunagi mitte kellelegi teiste, kui sakslastele peale. Torked Wilhelm II vastu muutusid süstemaatili-seks, nagu ka prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni eriline allakriipsutamine. Kirjandusliku novelli pikantsuse viisid need organid lihtlabase sündsusetuse tasemele. Isegi nende saksa keeles oli midagi võõrast. See kõik kokkuvõttes pidi  inime-

si niivõrd eemaldama kõigest saksapärasest, et seda sai teha ainult teadlikult.

   Kes siis oli sellest huvitatud?

   Kas see oli ainult juhus?

   Niiviisi jätkasin mõtlemist ma sel teemal. Kuid minu lõplikku järeldust kiirendas rida teisi asjaolusid. Osa juutide moraal ja tavad on niivõrd jultunud, et neid ei saa lihtsalt mitte märgata. Tänav annab sageli küllaldaselt sellealaseid näitlikke õppetunde. Nii, näiteks, võib Viinis jälgida juutide suhtumist prostitutsiooni ja veelgi enam tüdruku-tega kauplemisse paremini, kui kusagil Lääne-Euroopas, välja arvatud ehk mõned sadamad Prantsusmaa lõunaosas. Tasus vaid öösel väljuda tänavale, et mõnes Viini kvartalis igal sammul kokku puutuda jälkidele stseenidega, mis enamikule saksa rahvast olid kuni päris Maailmasõjani välja täiesti tundmatud, kui osa meie Saksa sõduritest idarindel sai võima-luse või, täpsemalt öeldes, oli sunnitud tutvuma sellise vaatemänguga.

   Ent sellele järgnes masendus.

   Nüüd ma enam ei püüdnud vältida juudiküsimuse arutelu. Ei, nüüd ma ise otsisin seda. Ma teadsin nüüd, et juutluse laostavat mõju võib leida igas kultuuri- ja kunstielu vallas ja ikkagi sattusin ma juutidele enam kui kord ootamatult ka seal, kus kõige vähem lootsin neid kohata.

   Kui ma nägin, et juudid on ka sotsiaaldemokraatide juhid, langes kate mu silmadelt. Siis saabus pikaajalise sisemise võitluse perioodile lõpp.

   Juba igapäevasel suhtlemisel oma seltsimeestega ehitusel hämmastas mind sageli see kameeleoni-laadsus, millega nad ühes ja samas küsimuses ütlesid välja täiesti erinevaid arvamusi teinekord vaid mõne päeva ja isegi ainult mõne tunni jooksul. Mul oli raske mõista, mil viisil inimesed, kes silm silma vastu seistes ütlevad välja küllaltki arvustavaid seisukohti, kaotavad äkki ootamatult oma veendumused niipea, kui nad sattuvad masside hulka. Sageli ma langesin otse ahastusse. Vahel näis mulle pärast mitmeid tunde, et ma suutsin selleks korraks veenda üht või teist nendest, et lõpuks ometi õnnestus lõhkuda jää ja tõestada neile ühe või teise seisukoha ekslikkust. Vaevalt jõudsin ma hakata oma võidust rõõmu tundma, kui juba järgmisel päeval tuli mul mu kurvastuseks alustada kõike jälle otsast peale. Kõik oli olnud asja-tu. Nagu liikuv pendel tuleb tagasi oma alguspunkti, tulid ka nemad tagasi oma endiste, ekslike seisukohtade juurde.

   Ma võisin veel mõista, et nad pole oma saatusega rahul, et nad neavad seda selle eest, et ta sageli käib nendega julmalt ümber, et nad ei salli ettevõtjaid, kelles näevad sellise saatuse südametuid põhjustajaid, et nad kiruvad võimuesindajaid, kes on nende silmis nende olukorras süüdlased, et nad korraldavad demonstratsioone hindade tõusu vastu, et nad tule-vad oma nõudmiste esitamiseks tänavale, - kõigest sellest võib veel kuidagi aru saada. Kuid mis oli täiesti arusaamatu, oli see piiritu vihkamine, millega nad suhtuvad iseoma rahvusse, oma rahva ülevusse, see vihkamine, millega nad iseoma  maa  ajaloo  au määrivad ja tema suurte juhtide nimed porisse kallavad.

   See võitlus iseoma maa, iseoma pesa, iseoma kodukolde vastu on mõttetu ja arusaamatu. See on lihtsalt loomuvas-tane.

   Sellisest äärmusest võis neid terveks ravida mõnikord mõneks päevaks, maksimaalselt mõneks nädalaks. Peagi, järg-misel kohtumisel sellisega, kes näis sulle juba terveks ravituna, tuli veenduda, et ta oli endiseks jäänud, et ta on taas loomuvastasuse võimuses.

*                         *

*

    Järk-järgult veendusin ma selles, et ka sotsiaaldemokraatlik press on valdavas osas juutide käes. Sellele asjaolule ma ei omistanud suurt tähtsust, kuna ju ka teiste ajalehtedega olid lood samalaadsed. Üht asjaolu tuli siiski ära märkida: nende ajalehtede hulgas, mis olid juutide käes, ei leidunud ühtki tõeliselt rahvuslikku ajalehte selles mõttes, nagu ma olin sellest harjunud lapsest saadik aru saama.

   Ma ületasin end ja hakkasin nüüd süstemaatiliselt lugema ka neid marksistlikke kirjandusteoseid. Minu negatiivne suhtumine neisse hakkas lõpmatult kasvama. Siis seadsin ma endale ülesandeks lähemalt teada saada, kes on ikkagi selliste kontsentreeritud alatuste vabrikandid.

   Alates väljaandjast olid kõik, viimane kui üks, juudid.

   Juhtub, et nii, nagu see toimus ka eile, jätkab ta oma muinasjuttude jutustamist edasi nagu poleks midagi juhtunud. Kui teie, masendatuna sellisest häbematusest, osutate neile temapoolsetele asjaoludele, teeb ta ette siiralt hämmastunud inimese näo, ta ei suuda absoluutselt midagi meenutada eilsetest vaidlustest, peale selle, et ta eile tõendas teile oma õigsust nagu kaks korda kaks on neli.

   Vahel tegi see mind täiesti relvituks. Ma lihtsalt ei teadnud, mille üle imestada: kas hästi külgeriputatud keele või valetamiskunsti üle.

   Aegamööda hakkasin ma neid vihkama.

   Kõik see omas seda head külge, et sellevõrra, kuidas mulle said selgeks sotsiaaldemokraatlike ideede tõelised kandjad ja levitajad, hakkas kasvama minu armastus iseoma rahva vastu. Kas, nähes sellist petturite deemonlikku osavust, võisin ma edasi kiruda neid lihtsaid saksa inimesi, kellest said pettuse ohvrid. Vabanesin ma ju vaid suurte raskustega ise neist kammitsaist, mida oli mulle peale pannud selle rassi valelik dialektika. Ja ma veendusin ju ka ise, kuivõrd raske on tegeleda nende inimestega, kellele ei maksa midagi igal sammul valetada, lihtsalt eitada äsjaöeldut, minuti möödudes muuta oma arvamust jne.

   Ei, mida enam ma õppisin juuti tundma, seda enam pidin ma andestama töölisele.

   Süü kogu raskuse asetasin ma nüüd mitte reatöölisele vaid neile, kes ei taha võtta oma mureks temale kaasatundmist ja anda rahva pojale seda, mis kogu õiglusega temale kuulub ja kes ei püüagi seejuures petturit ja kahjurit vastu seina litsuda.

   Igapäevaelu kogemus ärgitas mind nüüd tähelepanelikult tegelema marksistliku õpetuse allikate eneste tundmaõppi-misele. Selle õpetuse mõju sai mulle selgeks, tema edusammud torkasid silma iga päev. Nende edusammude tagajärgi võib endale üsna kergesti ette kujutada, kui omada vaid veidigi ettekujutlusvõimet. Mulle jäi ainult veel ebaselgeks küsimus sellest, kas mõistsid selle õpetuse loojad ka ise, milliste tagajärgedeni peab see just nimelt välja viima, kas nad ka ise nägid selle kuriteo vältimatuid tagajärgi, või olid nad ise eksituse ohvrid.

   Võimalikuna tundus mulle nii üks kui ka teine.

   Esimesel juhul oleks iga mõtleva inimese kohuseks siseneda selle õnnetu liikumise leeri, et niiviisi kas või kuidagi aidata vältida sellist suurimat kurjust, teisel juhul peaksid selle rahvusliku haiguse süüdlased olema küll lausa põrgu-sigitised, sest ainult koletise ja mitte inimese ajus võib tekkida konkreetne plaan sellise organisatsiooni loomiseks, mille tegevus viib kindlasti inimkonna kultuuri hävitamisele, maailma hävitamisele.

   Sest viimasel juhul võis päästa ainult võitlus, võitlus kõikide vahenditega, mida inimhing, inimmõistus ja -tahe ainult tunneb, sõltumata sellest, millisele poolele toob saatus lõpliku võidu.

   Vaat´ mis viis mind mõttele vajadusest lähemalt tutvuda selle õpetuse autoritega, et niiviisi tema  lätteid tundma õppi-da.

   Oma eesmärgi saavutasin ma võib-olla rutemgi, kui olin ise lootnud. See juhtus tänu sellele, et ma omasin juba siis mõningaid, ehkki väheseid, algkogemusi.

   Ma hakkasin kokku ostma kõiki mulle saadaolevaid sotsiaaldemokraatlikke brošüüre ja välja selgitama, kes on siis nende autorid. Ainult juudid! Ma hakkasin uurima peaaegu kõikide juhtide nimesid. Rõhuvas enamuses – samuti “välja-valitud” rahva pojad. Keda ka ei võtaks – Riigipäeva saadikud, ametiühingute sekretärid, kohalike organisatsioonide esimehed, tänavaagitaatorid – kõik on juudid. Kuhu ka ei vaataks – ikka sama rõhuv pilt. Kõikide nende austerlitzide, davidite, adlerite, ellenhogenite nimed jäävad igaveseks minu mällu.

   Üks asi sai mulle nüüdseks täiesti selgeks: see partei, mille reaesindajatega ma pidasin rea kuude jooksul ägedat võit-lust, asus eranditult võõra rahva täieliku juhtimise all, kuna juudid ei ole ju sakslased, - seda teadsin ma nüüd lõplikult ja pöördumatult.

   Alles nüüd sain ma lõplikult teada, kes petab meie rahvast.

   Juba minu Viinis viibimise ainsast aastast piisas, et jõuda veendumiseni: mitte ükski tööline pole niivõrd piiratud, et teda ei saaks ümber veenda, kui temale läheneda parima asjatundmisega ja selgitada talle parima oskusega asja olemust. Aegamööda tutvusin ma hästi sotsiaaldemokraatliku õpetusega ja nüüd võisin ma seda teadmist võitluses oma veendu-muste eest hästi ära kasutada.

   Peaaegu alati saatis mind edu.

   Põhiosa massist oli võimalik päästa. Kuid ainult pika aja jooksul ja ülima kannatlikkuse hinnaga.

   Juuti aga ei saanud kunagi veenda lahti ütlema tema vaatest.

   Tol ajal olin ma veel küllalt naiivne, et katsuda tõestada neile kogu nende õpetuse meeletust. Minu väikeses ringis vaidlesin ma nendega hääle kähisemiseni, kuni villideni keelel, täis usku, et ma pean neid ju veenma nende marksist-like rumaluste kahjulikkuses. Tulemuseks sai vastupidine. Teinekord näis, et mida enam nad kakkavad mõistma sotsiaaldemokraatlike teooriate hävitavat mõju nende elluviimisel, seda kangekaelsemalt jätkavad nad nende kaitsmist.

   Mida enam ma nendega vaidlesin, seda enam tutvusin ma nende dialektikaga. Algul peavad nad iga oma vastast lol-liks. Kui nad aga veenduvad, et see pole nii, hakkavad nad ise lolli mängima. Kui see kõik ei aita, teevad nad näo, et ei mõista, milles on asi, või hüppavad üle täiesti teise valdkonda. Või hakkavad nad tuliselt püsima seisukohal, mis on ise-enesestmõistetav ja niipea, kui te vaid nõustute nendega selles, kasutavad nad seda viivitamatult ära hoopis teise küsi-muse osas. Niipea, kui te neid sellelt tabate, libisevad nad vaidlusteemalt ära ja ei soovi isegi kuulata, millest siis tegeli-kult jutt käib. Kuidas te ka ei püüaks tabada sellist apostlit, kaob teie käsi otsekui vedelasse saasta. See saast kaob läbi sõrmede ja sealsamas mingil moel liibub ta jällegi teie kätele. Näiteks õnnestus teil, ehkki suure vaevaga, lüüa üht sellistest inimestest niivõrd hävitavalt, et tal ei jää üle teha midagi muud kui teiega nõustuda. Te arvate, et teil õnnestus teha vähemalt üks samm edasi. Kuid milline on teie üllatus järgmisel päeval! Homseks on see juut täielikult kõik ära unustanud.

   Omandasin küllaldaselt andmeid juudiküsimuse kohta. Ma õppisin juba aru saama juudi rahva keelest ja nimelt just see asjaolu aitas mul eraldada selle õpetuse apostlite teoreetilise loba nende reaalsest praktikast. Juut räägib selleks, et varjata oma mõtteid, või vähemalt selleks, et neid hägustada. Tema tegelikku eesmärki tuleb otsida mitte sellest, mida ta on öelnud või üles kirjutanud vaid sellest, mis on hoolega peidetud ridade vahele.

   Mulle saabus aeg suurimaks sisemiseks ümberkorralduseks, mida mul oli kunagi tulnud üle elada. Lõdvakslastud “maailmakodanikust” muutusin ma antisemitismi-fanaatikuks.

   Veel vaid üks kord, – see juhtus viimast korda, elasin ma oma hingesügavuses üle raske hetke.

   Kui ma hakkasin sügavamalt tundma õppima juudi rahva kogu osa ülemaailmses ajaloos, vilksatas minus ükskord äkki taas ootamatult mõte, et võibolla kunagi määratlemata saatused, põhjustel, mis meile, vaestele inimestele on veel tundmatud, määrasid ette lõpliku võidu just nimelt sellele väiksele rahvale.

   Võibolla sellele rahvale, kes iidsetest sajanditest elab sellel maal, saab autasuks ükskord ikkagi kuuluma kogu Maa?

   Kas on meil objektiivne õigus võidelda enesesäilitamise eest, või omab seda õigust vaid subjektiivne motivatsioon?

   Kui ma süvenesin lõplikult marksismi tundmaõppimisele ja kogu rahuliku selgusega tõin välja juudi rahva tegevuse tulemused, andis saatus ise mulle oma vastuse.

   Marksismi juutlik õpetus lükkab ümber aristokraatliku sünniprintsiibi ja asetab igavikulise jõu üleoleku ja indivi-duaalsuse asemele massi arvukuse ja tema surnud kaalu. Marksism eitab inimese kui isiksuse väärtust, ta vaidlustab rah-vuslikkuse ja rassi tähenduse ja võtab niiviisi inimkonnalt ära eeldused tema olemasoluks ja tema kultuuriks. Kui marksism saaks kogu maailma aluseks, tähendaks see lõppu igasugusele süsteemile, mida seniajani inimmõistus enesele ette on kujutanud. Meie planeedi asukatele tähendaks see nende olemasolu lõppu.

   Kui juudil õnnestuks tema marksistliku ususümboli abil saavutada võit maailma rahvaste üle, saaks selle kroonist pärg kogu inimkonna hauale. Siis meie planeet, nagu see juhtus temaga miljoneid aastaid tagasi, tormaks mööda eetrit, olles taas inimesteta ja tühi.

   Igavene loodus maksab halastamatult kätte tema seaduste rikkumiste eest.

   Praegu olen ma veendunud, et tegutsen täiesti kõikvõimsa looja vaimus: võideldes juutluse hävitamise eest võitlen ma Jumala asja eest.

III PEATÜKK

ÜLDPOLIITILISED MÕTISKLUSED,

MIS ON SEOTUD MINU VIINI-PERIOODIGA

   Praeguseks olen ma veendunud, et reeglina, - ma ei räägi erakordse andekuse juhtumitest, - peab inimene hakkama osalema poliitilises elus mitte varem kui 30.-aastases elueas. Pole soovitav teha seda varem. Määratu enamuse juhtudel töötab just nimelt selleks ajaks inimene enese jaoks välja niiöelda üldise platformi, mille vaatepunktist lähtudes ta suu-dab määrata oma suhtumise ühte või teise poliitilisse probleemi. Alles peale seda, kui inimene on enese jaoks välja töö-tanud niisugused maailmavaatelised alused ja saanud oma jalgade alla tugeva pinna, võib ta igapäevaküsimustes võtta enam-vähem kindla seisukoha. Alles siis omab enam-vähem küpsenud inimene õigust osa võtta ühiskonna poliitilisest juhtimisest.

   Vastasel juhul eksisteerib oht, et inimesel tuleb kas muuta väga olulistes küsimustes oma nägemusi või jääda vanade seisukohtade juurde ka siis, kui mõistus ja veendumus juba ammu neile vastu räägivad. Esimesel juhul on see antud isiku jaoks väga ebameeldiv, kuna, avastanud ise neid kõikumisi, ei või ta tahta, et tema poolehoidjad usuksid temasse endise kindlusega. Selline pööre juhis asetab abitusse seisundisse need, kes teda järgisid ja sunnib neid tihti vastase ees häbi tundma. Teisel juhul juhtub see, mida tuleb praegu eriti sageli tõdeda: mida enam juht ise on kaotanud usu sellesse, millest ta rääkis, seda tühjemaks ja lamedamaks jääb tema argumentatsioon ja seda vähemvõimeline on ta vahendite valikul. Mida vähem on ta nüüd valmis tõsiselt kaitsma oma avameelsust (inimesel puudub kalduvus surra selle eest, millesse ta ise on lakanud uskumast), seda pealekäivamaid ja lõpuks häbitumaid nõudmisi hakkab ta esitama oma pool-dajatele. Lõpuks jõuab asi sinnamaani, et ta kaotab viimasedki juhiomadused ja muutub lihtsalt “poliitikuks”, s.o. liitub seda sorti inimestega, kelle ainsaks printsiibiks on printsiibitus, ühitatuna toore pealetükkivusega ja sageli veel häbitu-seni väljaarendatud valetamiskunstiga. Ent kui selline inimene jätkab ikka veel suure avalikkuse juhina, võite te juba ette olla kindlad, et tema jaoks on poliitika muutunud vaid “kangelaslikuks” võitluseks oma kohakese võimalikult pika-aegse omamise eest. Parlamendile vaatab ta kui lüpsilehmale enda ja oma perekonna jaoks. Mida enam see “amet” meeldib naisele ja sugulastele, seda kiivamalt hoiab ta oma mandaati. Juba ainuüksi selle tõttu hakkab iga inimene, kes omab tervet poliitilist instinkti, paistma talle vaenlasena. Igas uues ja värskes liikumises näeb ta oma isikliku lõpu või-malikku algust. Igas temast suuremas inimeses – ohtu oma isiklikule olemasolule.

   Allpool tuleb mul veelgi üksikasjalikumalt rääkida sellist liiki parlamendilutikatest.

   Muidugi tuleb ka 30-aastasel inimesel tema edaspidise elu jooksul veel palju õppida, kuid talle on see vaid teadmise täiendamine selle maailmavaate raames, mille ta on oma jaoks juba loonud. Temal pole vaja nüüd ümber õppida peami-ses ja printsipiaalses osas, tal tuleb ainult täiustada oma haridust ja tema pooldajail pole vaja tunda ängistustunnet teadasaamisest, et seni viis nende juht neid mööda ebaõiget teed. Vastupidi, kõikidele silmnähtav juhi organisatsioo-niline kasv toob tema pooldajatele rahuldust, sest juhi hariduse süvenemine tähendab ka nende endi hariduse süvene-mist. Nende silmis saab see olla vaid  tõestuseks valitud vaadete õigsuse kohta.

   See juht, kes on sunnitud oma platformist lahti ütlema, kuna veendus selle ebaõigsuses, käitub väärikalt ainult sel juhul, kui ta julgeb teha sellest vastavad järeldused kuni lõpuni välja. Sel juhul peab ta loobuma vähemalt avalikust poliitilisest tegevusest. Kui temaga juba juhtus üks kord põhiküsimustes eksitusse sattumine, siis võib see ka korduda. Ta ei oma mitte mingil juhul enam õigust edaspidisele usaldusele kaaskodanike poolt ja seda enam ei oma ta õigust nõuda sellist usaldust.

   Kui vähe mõeldakse praegu sellistest lihtsatest viisakusnõuetest, võib arvata juba üksnes seetõttu, kuivõrd madal on nende näruste subjektide tase, kes meie päevil tunnevad end olevat kutsutuna “poliitikat tegema”.

   Palju kutsutuid, ent vähe väljavalituid.

   Minu nooruseaastail keeldusin ma otsustavalt osa võtmast poliitilisest tegevusest, kuigi ma arvan, et ma tegelesin poliitikaga ka neil aegadel enam, kui paljud teised. Ma julgesin siis esineda vaid väikeste ringikeste ees kõigest sellest, mis mind huvitas ja haaras. Neis, kitsas ringis esinemistes oli palju head. Siin tuli mitte niivõrd õppida “rääkima”, kui-võrd just õpetada rea-vestluskaaslast tema mõnikord lõpmata primitiivsete vaadete ja vastuväidete osas. Seejuures ma jätkasin tegelemist isikliku eneseharimisega, kaotamata aega ja laskmata käest ühtki võimalust. Mitte kusagil mujal Saksamaal polnud tol ajal need võimalused nii soodsad kui Viinis.

*                          *

*

   Üldpoliitiline mõtlemisviis võitles neil aegadel Doonau-äärse monarhia vastu intensiivsemalt, kui vanal Saksamaal, kui mitte arvestada Preisimaa üksikuid osi, Hamburgi ja Põhjamere rannikuala. Rääkides “Austriast”, pean ma antud juhul silmas seda osa suurest Habsburgide riigist, mis, vastavalt tema suutlikkusele asustada seda sakslastega, andis sel-lele riigile üldse võimaluse tekkida, ma räägin sellest elanikkonna osast, mis paljude aastasadade jooksul ainult üksinda oligi võimeline sisemise koostisega täitma selle niivõrd kunstliku riikliku moodustise poliitilist ja kultuurilist elu. Mida rohkem edasi, seda enam sõltus riigi tulevik ja tema olemasolu ise just nimelt sellest, Saksa tuumikust.

   Kui vanad pärandlikud Austria provintsid moodustasid riigi südame, s.o. kindlustasid maa kultuuri- ja riikliku elu soontesse õige ja värske vere juurdevoolu, siis oli Viin üheaegselt nii riigi ajuks kui ka tahteks.

   Juba vaid Viini imeilus välimus andis talle teatud õiguse valitseda seda rahvaste konglomeraati. Viini imeline ilu sundis kas või pisutki unustama riigi raugalikkust tervikuna.

   Piiri taga, eriti Saksamaal teati ainult ilusast Viinist. Selle kõrval ununes nii verine võitlus Habsburgide monarhia erinevate rahvaste vahel, kui ka terve riigi krambid. Sellisesse illusiooni võis sattuda seda kergemini, et tol ajal elas Viin üle oma õitsengu viimast perioodi. Tolleaegse, tõepoolest geniaalse bürgermeistri juhtimisel ärkas Viin taas imeilusale noorele elule ja muutus vana keisririigi väärikaks residentsiks. Viimast suurt väljarändajat sakslaste hulgast, kes koloni-seeris idamaa, ei loetud niinimetatud üldtunnustatud “riigitegelaseks”, kuid just doktor Lüeger oli see, kes “pealinna ja residentsi” – Viini, bürgermeistri rollis saavutas kõikides kommunaalvaldkondades, majandus- ja kultuuripoliitikas tuhutut edu. Sellega kindlustas ta enneolematul määral kogu impeeriumi südant ja sai tänu sellele tegelikkuses palju suuremaks riigitegelaseks, kui kõik tolleaegsed “diplomaadid” ühtekokku.

   Kui rahvuste konglomeraat, mida nimetatakse Austriaks, lõppude lõpuks ikkagi hukkus, siis ei räägi see mitte selle riigi Saksa osa poliitiliste omaduste vastu. See oli ainult sellise, ajalooliselt väljakujunenud olukorra vältimatu tulemus, sest et 10 miljonit ei suuda kunagi liialt pika aja jooksul juhtida 50-miljonilist, eri rahvustest koosnevat riiki, kui selleks ei ole õigeaegselt loodud täiuslikke eeldusi.

   Austria sakslane mõtles enam kui suurtes mastaapides.

   Ta oli alati harjunud elama suure riigi tingimustes ja ei kaotanud kunagi nende ülesannete teadvustamist, mis siit tule-nevad. Ta oli ainukeseks selles riigis, kes mõtles mitte ainult oma rahvusliku provintsi raames, vaid ka kogu riigi raa-mes. Isegi sel momendil, kui teda juba ähvardas saatus olla ära rebitud ühisest isamaast, jätkas ta ikka veel mõtlemist ja võitlust selle eest, et säilitada saksa rahva jaoks positsioonid, mida tema esivanemad raskes võitluses idaga kätte olid võidelnud. Seejuures ei tohi unustada ka seda, et tema jõud olid killustatud: parem osa Austria sakslastest ei ole süda-mes ja mõtetes kunagi kaotanud sidemeid oma ühise kodumaaga ja ainult osa Austria sakslastest on end tervikuna pühendanud vaid Austriale.

   Austria sakslaste üldine silmaring oli alati suhteliselt avar. Nende majanduslikud suhted hõlmasid sageli kogu palju-rahvuselist impeeriumit. Peaaegu kõik tõepoolest suured ettevõtted olid sakslaste käes. Kogu tehnikute juhtiva perso-nali ja ametnike enamuse moodustasid sakslased. Nende käes oli ka väliskaubandus niivõrd, kuivõrd sellele ei olnud jõudnud kätt peale panna juudid, kelle jaoks on kaubandus – omaseks stiihiaks. Poliitilises mõttes hoidsidki ainult saks-lased kogu impeeriumit koos. Juba sõjaväeteenistuse aastatel saadeti Saksa noorus mööda kogu maad laiali. Austria-Saksa nekrutid sattusid, tõsi küll, Saksa polku, kuid see polk ise võis väga hästi sattuda nii Hertsogoviinasse kui ka Galiitsiasse ja mitte sugugi ainult Viini. Ohvitseride korpus koosnes, peaaegu eranditult, ikka veel sakslastest ja kõrgem ametnikkond – valdavas osas neist. Ka kunst ja teadus olid esindatud peamiselt sakslaste poolt. Kui mitte arvestada haltuurat uusima “kunsti” vallas, milleks on võimeline isegi selline rahvas, nagu neegrid, võib julgelt öelda, et tõelise kunsti kandjaiks olid sel ajal Austrias vaid sakslased. Viin kujutas endast elavat ja ammendamatut allikat kogu Austria-Ungari jaoks nii muusika kui ka arhitektuuri, nii kunsti kui ka ehituskunsti vallas.

   Lõpuks olid sakslased ka kogu monarhia välispoliitika kandjaiks, kui mitte rääkida väga väikesest ungarlaste grupist.

   Ja ikkagi oli iga katse, säilitada seda riiki, asjatu. Selleks ei olnud olulist eeldust ennast. Austria rahvusriik valdas ainult üht võimalust erinevate rahvuste kesktõmbejõu ületamiseks. Riik oleks tulnud moodustada ja seda juhtida kas kõige tsentraliseeritumal viisil, või ei oleks ta saanud üldse olemas olla.

   Üksikutel helgetel minutitel muutus arusaam sellisest olukorrast jõukohaseks ka “kõige kõrgematele” sfääridele. Kuid juba lühikese aja möödudes see kas unustati, või lükati praktiline elluviimine, nähes sellega kaasnevaid raskusi, edasi. Igasugune mõte riigi ülesehitamisest enam või vähem föderatiivsetel alustel lõppes kaotusega põhjusel, et puudus selli-ne riiklik tuumik, mis omaks juhtivas osas valdavat tähtsust. Sellele tuleb lisada, et Austria riigi sisemised eeldused olid üldse täiesti teistsugused kui Bismarcki-aegses Saksa impeeriumis. Saksamaal oli asi ainult teatud poliitiliste traditsioo-nide ületamises, sest kultuurilises suhtes oli üldine pinnas alati olemas. Eelkõige oli tähtis see asjaolu, et Saksa riik,  kui

mitte arvestada väheseid rahvuskilde, ühendas ainult ühe rahvuse inimesi.

   Olukord Austrias oli otse vastupidine.

   Siin puudusid erinevatel rahvustel täielikult poliitilised mälestused iseoma endisest vägevusest, kui mitte arvestada ungarlasi. Igal juhul kuulusid need mälestused vaid väga kaugesse perioodi ja olid aja jooksul peaaegu lõplikult mälust kustunud. Teisest küljest, sel ajal, kui rahvuslik printsiip hakkas suurt osa etendama, hakkasid Austria-Ungari monarhia erinevates osades formeeruma rahvuslikud jõud, mida ületada oli seda raskem, et Austria-Ungari piires hakkasid tege-likult moodustuma juba rahvusriigid. Seejuures asjaolu, et nende rahvusriikide sees enamusrahvus, lähtudes oma sünni-pärasusest eri rahvakildude suhtes Austrias, omas suurt külgetõmbejõudu ka Austria sakslaste jaoks.

   Isegi Viin ei suutnud nüüd enam selles suhtes provintside pealinnadega pikemalt võistelda.

   Ajast, mil Budapest ise muutus suureks keskuseks, tekkis Viinile esmakordselt võistleja, mille ülesandeks ei olnud mitte monarhia tugevdamine tervikuna, vaid ainult ühe selle osa kindlustamine. Peagi järgnes sellele eeskujule ka Pra-ha, seejärel Lemberg, Leibach jne. kui need endised provintsilinnad esile tõusid ja muutusid eri provintside rahvuslikeks keskusteks, olid sellega üha enam ja enam loodud ka tingimused keskendumiseks iseseisvale kultuurilisele arengule. Rahvuslik-poliitilised püüdlused said nüüd sügava vaimse baasi. Lähenes moment, mil eri rahvuste liikumapanev jõud muutus tugevamaks, kui monarhia üldiste huvide jõud.

   Alates Jossif II surmast on see sündmuste käik väga selgesti jälgitav. Selle arengu kiirus sõltus tervest reast fakto-ritest, millest ühed peitusid monarhias endas, teised aga olid sellise välispoliitika tulemuseks, mida eri aegadel Austria oli pidanud.

   Et tõsiselt alustada ja lõpule viia võitlus selle riigi ühtsuse eest, jäi ainult üle ellu viia visa ja halastamatut tsentralisee-rimispoliitikat. Selleks oli vaja eelkõige printsipiaalselt kehtestada ühtne riigikeel. Sellega oleks olnud alla kriipsutatud kasvõi ainult printsiip formaalsest kuuluvusest ühtse riigi juurde, administratiivorganitele oleks aga kätte antud tehniline vahend, ilma milleta ei saa ühtset riiki üldse olemaski olla. Ainult sel teel oleks võidud luua võimalus kasvatada kooli kaudu, pika aja jooksul, riikliku ühtsuse traditsioone. Muidugi poleks seda olnud võimalik saavutada 10 või 20 aasta jooksul. Siin on vaja sajandeid. Üldse otsustavad koloniseerimisküsimustes mitte kiirus ja surve vaid püsivus ja pikk periood.

   On iseenesestmõistetav, et seejuures mitte ainult administreerimine, vaid kogu poliitiline juhtimine peaks olema läbi viidud ranges ühtsuses.

   Ja minu jaoks oli tol ajal lõpmatult õpetlik konstanteering, miks seda kõike ei toimunud, või, veelgi paremini öeldes, miks see kõik jäi tegemata. Austria-Ungari impeeriumi krahhis on süüdlasteks ainult need, kes on süüdi sellises mööda-laskmises.

   Enam kui ükski teine riik sõltus vana Austria oma valitsejate silmaringist. Siin puudus rahvusriigi vundament, mis ise-enesest juba omab suurt enesekaitsejõudu ka siis, kui riigi juhid osutuvad täiesti mitte vajalikul kõrgusel olevaiks. Ühtse rahvusega riik võib mõnikord üllatavalt pikkade perioodide jooksul üle elada halva juhtimise režiimi, hukkumata see-juures. Sageli võib tunduda, et organismi ei ole jäänud enam mitte mingisugustki elu, et ta on surnud või suremas ja äkki selgub, et surmamõistetu tõusis jälle ja hakkas ilmutama imelise, alistamatu elujõu tundemärke.

   Iseasi on selline riik, mis koosneb erisugustest rahvastest, kelle soontes ei voola üks ja seesama veri ja veelgi tähtsam – kelle kohale ei ole löögiks üles tõstetud ühte, üldist rusikat. Siin viib juhtkonna nõrkus riigi mitte lihtsalt talveunne, siin äratab see kõik rahvuste individuaalsed instinktid, sõltuvalt nende verest ja jätab neid ilma võimalusest areneda ühe, võimsa tahte egiidi all. Seda ohtu võib vähendada ainult aastasadu kestva ühtse kasvatuse, ühtsete traditsioonide, ühiste huvide jne. abil. Vaat´ miks sellised riiklikud moodustised, mida nooremad nad on, sõltuvad seda enam oma juhtide omadustest. Veelgi enam, sageli on nad võimsate, esilekerkinud juhtide ja vaimukangelaste otseseks loominguks ja tihti peale nende looja surma nad lihtsalt lagunevad. Mööduvad aastasajad ja ikka veel pole need ohud ületatud, nad asuvad vaid uinuvas olekus. Ja tasub vaid juhtkonna nõrkusel väga tugevalt välja lüüa, kui see oht ärkab, sageli ootamatult ja siis ei aita enam ei kasvatuse mõju, ei kõrged traditsioonid, - üle selle kõige võtavad võimust erinevate suguharude kesktõmbejõud.

   Kõige suuremaks ja võibolla traagilisemaks Habsburgide koja süüks on see, et nad ei mõistnud seda.

   Ühele ainsale õnneseenele nende keskelt valgustas saatus tõrvikuna tema maa tulevikku, kuid siis see tõrvik kustus ja ta kustus igaveseks.

   Jossiff II, see saksa rahvusest Rooma imperaator, nägi ärevusega , et tema koda, esiletõstetuna riigi kõige äärmisesse punkti, hukkub vältimatult selles rahvaste Paabelis, kui ei õnnestu heaks teha seda, mida eelkäijad olid käest lasknud. See “inimeste sõber” hakkas ebainimliku energiaga võitlema minevikunõrkustega, püüdis kümne aasta jooksul paranda-da seda, mis aastasadade jooksul oli käest lastud. Kui talle oleks selleks antud kasvõi ainult 40 aastat ja kui peale teda vähemalt kaks põlvkonda oleksid jätkanud sama asja, oleks see ime tõenäoliselt õnnestunudki. Kuid tegelikult oli talle antud vaid 10 aastat. Ja kui ta oma ärakatkestatud vaimu ja ihuga hauda läks, kadusid koos temaga hauda ka tema teod.

   Ei vaimses mõttes ega ka tahtejõus osutunud tema järglased ülesannete kõrgusel olevaiks.

   Kui saabus aeg ja Euroopas tulid nähtavale esimesed revolutsiooniäikese tunnused, hakkas tuli aeglaselt levima ka vanas Austrias. Ent kui Austrias puhkes tulekahju, siis selgus, et see leek pole lähtunud mitte niivõrd sotsiaalsetest, ühiskondlikest ja üldse üldpoliitiliste põhjustest, kuivõrd just rahvuslike sündmuste faktoritest.

   Kõikides teistes maades kujutas 1848. a. revolutsioon endast klassivõitlust, kuid Austrias oli  ta  juba  rasside  võitluse

alguseks. Austria sakslased unustasid siis kohe, või ei taibanud üldse selle tulekahju päritolu. Nad andsid oma jõud revolutsiooniliste ülestõusude teenistusse ja kirjutasid sellesamaga ka alla oma kohtuotsusele. Iseoma kätega aitasid sakslased äratada sellist lääne demokraatia vaimu, mis lühikese aja möödudes jättis neid ilma nende isikliku olemasolu alustest.

   Parlamentlik esindussüsteem oli loodud, kuid sellele ei eelnenud riikliku süsteemi – kohustusliku keele loomist. Selle-ga oli sakslaste valitsev seisukoht Austria monarhias ette hukkumisele määratud. Selsamal hetkel hukkus ka riik ise. Kõik, mis sellele järgnes, oli vaid selle riigi ajalooliseks languseks.

   Selle languse jälgimine oli mitte ainult õpetlikuks, vaid ka vapustavaks vaatemänguks. Tuhandetes ja tuhandetes vor-mides jõudis selle riigi ajalugu lõpule. Et suurem osa inimkonnast oli selle protsessi suhtes pimedusega löödud, ega märganud, et algas langus, selles avaldus vaid jumalate tahe Austria hävitamiseks.

   Ma ei hakka siinjuures laskuma üksikasjadesse. See pole minu raamatu ülesandeks. Ma peatun üksikasjalikult vaid nende sündmuste ringil, mis on kõikide rahvaste ja riikide jaoks üldiselt tähtsad ja omavad seetõttu suuremat tähtsust ka kaasaja jaoks. Just nimelt need kardinaalsed sündmused aitasid mul panna alused oma poliitilisele mõtlemisele.

*                         *

*

   Nende asutuste seas, mis avastasid Austria monarhia languse protsessi eriti ilmselt – niivõrd ilmselt, et isegi mitte väga kaugelenägelik, kitsarinnaline väikekodanlane, ei võinud seda mitte märgata, - tuleks nimetada eelkõige Austria parlamenti või, nagu teda nimetati Austrias, reichsrat.

   See asutus oli üles ehitatud Inglismaalt ülevõetud laenu meetodil – klassikalise “demokraatia” maalt. Kogu see pääste-süsteem laenati Londonist ja Viinis püüti seda vaid väga suure täpsusega maha kopeerida.

   Inglise kahekojaline süsteem kopeeriti saadikute koja ja valitsejate koja vormis. Ent kodade hooned ise nägid Viinis ja Londonis erinevalt välja. Kui Barry, inglise palati hoone ehitaja Thamesi kaldal, lõpetas oma ehituse, võttis ta süžee – oma suurepärase hoone kaunistamisel 1200 niši, kolonni ja konsooliga – aluseks Briti impeeriumi, mis võttis tol ajal oma alla pool maailma, ajaloo. Niiviisi sai nii lordide koja kui ka saadikute koja hoone, arhitektuuri- ja kujutava kunsti vaatenurgast võetuna, kogu rahvuse kuulsuse templiks.

   Viinis tuli selles suhtes kokku puutuda esimese raskusega. Kui taanlane Hansen lõpetas rahvaesinduse marmorhoones esimese rinnatise rajamise, ei jäänud tal üle teha muud, kui laenata hoone kaunistuse süžeed muistse maailma ajaloost. See teatraalne “lääne demokraatia” hoone on täis maalitud Rooma ja Kreeka riigitegelaste ja filosoofide portreesid. Mõlema hoone kohal kõrguvad neli nelja vastupidisesse suunda osutavat gigantset figuuri. Selles seisnes omapärane sümboolne iroonia. See sümbol otsekui ilmestas seda kesktõmbejõudude sisemist võitlust, mis juba siis täitis Austriat.

   “Rahvused” võtsid seda kui solvangut ja provokatsiooni, kui neile öeldi, et see hoone ilmestab Austria ajalugu.

   Kui mina, olles vaevalt 20-aastane, külastasin esimest korda hoonet Franzhensringil, et viibida vaatlejana saadikute- koja istungil, olin ma kõige vastuolulisemate tunnete valduses.

   Juba ammugi ei sallinud ma parlamenti, loomulikult mitte kui asutust ennast. Vastupidi, vabadustarmastava inimesena ei võinud ma endale isegi ette kujutada mitte mingit muud valitsemisvormi. Diktatuuriidee, milline ta ka ei oleks minu suhtumisel Habsburgide kotta, näis mulle kuriteona vabaduse ja mõistuse eest võitlemise vastu.

   Küllaltki palju aitas sellele kaasa ka see, et minus, palju ajalehti läbilugenud noores inimeses, elas alateadlik lugu-pidamine Inglise parlamendi vastu. Sellest tundest ei suutnud ma nii kergesti vabaneda. Inglise Alamkoda ajas asju suure väärikusega (vähemalt kujutas seda nii hästi meie ajakirjandus) ja see imponeeris mulle kõige kõrgemal määral. Kas siis võiski keegi enesele isegi vaid ette kujutada enam-kõrgemat vormi rahva omavalitsemiseks?

   Kuid just seetõttu olin ma Austria parlamendi vaenlane. Austria Riigipäeva töö välised vormid tundusid mulle üldse mitte suure eeskuju väärilistena. Sellele lisandus veel järgmine.

   Austria sakslaste saatused Austria riigis sõltusid nende positsioonidest Riigipäevas. Kuni üldise ja salajase valimis-korra sisseviimiseni omati parlamendis kasvõi väikest Saksa ülekaalu. See asjade seis oli küllaltki kaheldav: see Saksa ülekaal sõltus juba siis sotsiaaldemokraatiast, mis kõikides põhiküsimustes oli ebakindel ja alati valmis reetma Saksa huve, et ainult mitte kaotada populaarsust teiste rahvuste seas. Sotsiaaldemokraatiat ei võinud juba siis lugeda Saksa parteiks. Kuid üldise valimisõiguse sisseviimise momendist ei saanud parlamendis enam olla ka arvulist Saksa enamust. Nüüd ei saanud enam mitte midagi segada riigi edasist degermaniseerimist.

   Juba tol ajal sisendas rahvuse enesesäilitamistunne minusse vaid väga vähe sümpaatiat sellise rahvusesinduse vastu, kus sakslaste huvid olid mitte niivõrd esindatud, kuivõrd just alla surutud. Ent need olid veel sellised patud, mida, nagu veel palju muudki, võis kirjutada mitte süsteemi enda, vaid nende kasutamise vormi arvele Austria riigis. Tol ajal ma uskusin veel seda, et kui jälle taastada esindusorganeis saksa ülekaal, pole seni taolisele esindussüsteemile printsipiaal-set alust vastu olla, kuni vana riik veel üldse eksisteerib.

   Selliselt meelestatuna, sattusin ma esimest korda sellesse pühasse hoonesse, kus lõkendasid kired. See hoone näis mulle pühana, tõsi küll, tänu tema imepärase arhitektuuri tavatule ilule. Kreeka kunsti suurepärane teostus Saksa pinnasel. Kui ruttu siiski asendus see tunne rahulolematusega, mille kutsus esile see haletsusväärne komöödia, mida mängiti mu silmade ees. Kohal viibis mitusada härrat-rahvaesindajat, kes olid parajasti seotud ühe suurema majandus-küsimuse aruteluga.

   Sellest ühestki päevast oli küllalt, et anda mulle mõtlemisainet terveteks nädalateks.

   Kõnede ideeline sisu, kuivõrd neist üldse oli võimalik aru saada, oli tõesti kohutaval “kõrgusel”. Mõned härradest sea-duseandjatest ei rääkinud üldse saksa keeles, vaid väljendusid slaavi keeltes, või õigemini dialektides. Seda, mida ma seni olin teadnud vaid ajalehtedest, sain ma nüüd võimaluse kuulata iseoma kõrvadega.

   Žestikuleeriv, erihäälselt röökiv poolmetsik jõuk. Selle kohal esimehe kohustes olev vanemapoolne heasüdamlik onu-ke töötab palehigis kellukesega ja, pöördudes härrade saadikute poole kord heatahtlikus, kord nõudvas vormis ja palu-des neid säilitada kõrge kogu väärikust.

   See kõik ajas ainult naerma.

   Mõne nädala möödudes sattusin ma jälle Riigipäeva istungile. Pilt oli teine, täiesti äratundmatu. Saal oli täiesti tühi. Allpool magati. Väike hulk saadikuist istus oma kohtadel ja haigutas üksteisele näkku. Üks neist “esines” tribüünil. Esi-mehe kohal istus üks Riigipäeva viitsepresidentidest ja igavles silmnähtavalt.

   Mind haarasid esimesed kahtlused. Kui mul oli aega, hakkasin ma üha sagedamini käima Riigipäeva istungitel ja jälgisin vaikselt kõike seal toimuvat. Ma süvenesin kõnedesse, kuivõrd neid üldse oli võimalik mõista, õppisin tundma enam või vähem intelligentseid “valitud” rahvaste esindajate nägusid, kes moodustasid selle kahetsusväärse riigi ja kujundasin endale aegamööda oma isiklikud järeldused.

   Ühest aastast rahulikust jälgimisest oli küllalt, et juurteni muuta minu eelmisi arvamusi selle asutuse suhtes. Minu sisemine olemus protesteeris nüüd mitte enam vaid moonutatud vormi vastu, millisena see idee võeti Austrias vastu. Ei, nüüd ei suutnud ma enam tunnustada ka parlamenti ennast kui niisugust. Seniajani ma nägin Austria parlamendi häda vaid selles, et seal puudub Saksa enamus. Nüüd ma veendusin, et selle asutuse olemus ise on paratamatult hääbumisele määratud.

   Siis kerkis minu ette terve rida küsimusi. Ma hakkasin sügavamalt mõtlema demokraatlikust printsiibist, otsustada häälte enamuse järgi, kui kogu parlamendisüsteemi alusest. Koos sellega pühendasin ma palju aega nende rahva poolt valitute vaimsete ja moraalsete väärtuste tundmaõppimisele.

   Niiviisi õppisin ma tundma süsteemi ja selle kandjaid.

    Mõne lähima aasta jooksul tegin ma enesele täiesti selgeks, mida kujutab endast “kõrgestiaustatud” uusima aja tüüp – parlamentarism. Ma kujundasin endale temast sellise ettekujutise, mis järgnevalt ei vajanud enam tõsiseid seisukohtade muutusi.

   Ka antud juhul aitasid näitliku õppe meetod, tutvumine praktilise tegelikkusega, vältida mul ohtu uppuda teooriasse, mis esmapilgul näib nii ahvatlevana, kuid mis sellele vaatamata kuulub kahtlemata languse produktide hulka.

   Kaasaegse lääne demokraatia on marksismi kaaslane, mis on ilma selleta üldse mõeldamatu. Just tema moodustab selle aluse, millel õilmitseb see katk. Tema kõige räpasemaks välimiseks ilminguks on – parlamentarism.

   Ma pean olema saatusele tänulik selle eest, et ta püstitas selle küsimuse mu ette Viinis, muidu, kardan ma, et tolle-aegsel Saksamaal oleks mul olnud liiga kerge vastata endale sellele probleemile. Kui selle asutuse, mida nimetatakse “parlamendiks”, tühisust oleks mul tulnud esmakordselt näha Berliinis, oleksin ma võibolla langenud vastupidisesse äärmusse. Sel juhul oleks mul võinud tekkida mõningad justnagu head motiivid jääda nende poolele, kes nägid riigi heaolu eranditult vaid keskvõimu tugevnemises Saksamaal. Kui see oleks minuga juhtunud, oleks see ju samuti tähen-danud mõningal määral pimestumist, epohhile ja inimestele võõraks jäämist.

   Austrias selline oht mind ei ähvardanud.

   Siin polnud nii kerge langeda ühest äärmusest teise. Kui juba parlament ei kõlvanud kuhugi, siis seda enam ei kõlvanud kuhugi ka Habsburgid – seda juba igal juhul. Mõistnud hukka “parlamentarismi”, ei ole me veel kuidagi prob-leemi lahendanud. Tekkis küsimus: aga mida teha? Kui hävitada Riigipäev, siis jääks ju ainsaks valitsusvõimuks Habs-burgide dünastia, kuid see mõte oli mulle eriti talumatu.

   See väga raske juhtum ärgitas mind probleemi põhjalikult tundma õppima. Teistes tingimustes oleksin ma nii varases eas vaevalt et mõelnud selliste küsimuste üle.

   Mis mulle kõigepealt silma torkas, oli täielik isikliku vastutuse puudumine.

   Parlament võtab vastu mistahes otsus, mille tagajärjed võivad olla saatuslikud. Ja mis juhtub siis? Mitte keegi selle eest ei vastuta, mitte kedagi ei saa võtta vastutusele. Kas tegelikult võib siis vastutuseks pidada seda, et peale mõnd meeletut krahhi selles süüdi olev valitsus on sunnitud tagasi astuma? Või et vastav parteide koalitsioon laguneb ja luuakse uus koalitsioon? Ja edasi, et koda saadetakse laiali?

   Ja kas suudab siis üldse inimeste kõikuv enamus tõsiselt kanda mingit vastutust? Kas siis pole selge, et vastutuse idee ise on seotud isikuga! Ent kas võib teha vastutavaks valitsuse praktilise juhi selliste tegude eest, mis tekkisid ja viidi ellu eranditult terve hulga inimeste soovil või pooldamise tagajärjel.

   Kõik me ju teame, et juhtiva riigitegelase ülesannet nähakse meie päevil mitte niivõrd selles, et ta omaks loomingulist mõtlemist ja loomingulist plaani, kuivõrd et ta oskaks oma ideid populariseerida terve karja oinaste ja lollpeade ees, et seejärel neilt välja meelitada nõusolek oma plaanide läbiviimiseks.

   Kas siis üldse võib riigitegelasele läheneda sellise kriteeriumiga, et ta peab tingimata samal määral valdama nii kunsti masse ümber veenda, kui ka omadust vastu võtta riiklikult tarku otsuseid ja plaane?

   Ja kas on üldse kunagi näha olnud, et see inimjõuk oleks suurest ideest aru saanud enne, kui selle idee praktiline edu pole ise enda eest rääkima hakanud?

   Ja kas siis üldse iga, ükskõik milline geniaalne tegevus meie maailmas ei ole geeniuse näitlikuks protestiks masside inertsuse vastu?

   Kuid mida teha riigitegelasel, kel ei õnnestunud mistahes meelituste abil võita sellise jõugu heatahtlikkust?

   Mis talle siis üle jääb – osta see heatahtlikkus?

   Või peab ta, silmas pidades oma kaasmaalaste rumalust, lahti ütlema selle läbiviimisest, mida ta peab eluliselt välti-matuks? Või peab ta lahkuma? Või ikkagi jääma?

   Iseloomuga inimene sattub sel juhul lahendamatusse konflikti selle, mida ta peab vajalikuks ja lihtsa korralikkuse, või, öelgem parem, lihtsa aususe vahel.

   Kus siin leida piir selle kohustuse, mille sinule paneb ühiskond ja selle kohustuse, mille sinule paneb isiklik au, vahel?

   Tuleb ju igal tegelikul juhil otsustavalt võidelda kõikide katsete vastu alandada teda kuni lihtsa politikaani rollini.

   Ja vastupidi, kas pole siis selge, et just nimelt politikaan hakkab ennast tundma kutsutuna “tegema” poliitikat just sellepärast, et lõppkokkuvõttes ei kanna vastutust mitte tema, vaid mingi tabamatu inimhulgake?

   Kas pole siis selge, et meie parlamentaarne enamuse printsiip kaevub vältimatult juhi idee enese alla?

   Või kas tõesti tegelikult leidub selliseid, kes usuvad, et selles maailmas võlgneb progress tänu mitte üksikute indivii-dide tarkusele, vaid enamuse ajule?

   Või ehk loodab keegi selle peale, et tulevikus me suudame läbi ajada ilma selle peamise inimkultuuri eelduseta?

   Kas siis pole selge vastupidine, et just nimelt praegu on selline eeldus vajalikum, kui kunagi varem.

   Parlamentlik printsiip, otsustada enamuse häälte järgi, hävitab isiksuse autoriteedi ja asetab tema asemele hulga, mis on otsustatud selle või teise jõugu poolt. Sellesamaga patustab parlamentarism põhilise aristokratismi-idee vastu loodu-ses, kusjuures, muidugi, aristokratismil pole tingimata üldse vaja silmakirjatseda kaasaegse, esilekerkinud ühiskondliku ladvikuga.

   Kaasaegne vaatleja, kes on sunnitud peaaegu eranditult lugema ajalehti, ei suuda endale ettegi kujutada, milliseid hävitavaid tagajärgi omab selline parlamentarismi ülemvõim. Ehk vaid iseseisev mõtlemine ja vaatlused aitavad tal mõista toimuva olemust. Kõigepealt on parlamentarism põhjuseks uskumatule, kõige tühisemate figuuride esilekerki-misele, mille poolest paistab silma kaasaegne poliitiline elu. Tõeline poliitiline juht püüab eemalduda võimalikult kau-gele sellisest poliitilisest tegevusest, mis oma põhiosas ei koosne üldse loomingulisest tööst, vaid intriigidest ja pettu-sest, mille eesmärgiks on võita enamus. Ent vaimselt kerjuslikke inimesi just nimelt see asjaolu ligi meelitabki.

   Mida pisem on taoline vaimne kääbus ja poliitiline kaupmees, mida selgem on talle endale tema enese armetus, seda enam hindab ta seda süsteemi, mis ei nõua temalt põrmugi geniaalsust ega hiiglase jõudu, mis üldse hindab pigem külavanema kavalust, kui Periklese tarkust. Seejuures ei pea selline tüüp mitte piisavõrdki piinlema vastutuse küsimuse tõttu. See teeb talle seda vähem muret, et ta teab juba varakult ette, et sõltumata neist või teistest tulemustest tema “riiklikel” soperdamistel, on tema karjääri lõpp ikka ühesugune: ühel ilusal päeval peab ta ikkagi loovutama oma koha samasugusele “võimsale” tarkpeale, nagu on ta ise.

   Sellistele “rahvaste esindajate” kogudele on alati suureks kergenduseks näha eesotsas inimest, kelle vaimsed omadu-sed on samasugusel tasemel, kui neil endil. Ainult sel juhul võib igaüks neist härradest lubada endale odavat rõõmu aeg-ajalt näidata, et ka tema pole papist poiss. Ja mis peamine, siis on igaühel neist õigus mõelda: kui meid võib juhtida iga-sugune “iks”, miks siis mitte ka iga “igrek”, mille poolest on siis Stepan halvem Ivanist?

   Selline demokraatlik traditsioon vastab meie päevade häbistavaimale ilmingule ja nimelt: meie suure arvu niinimeta-tud “juhtide” meeletule argusele. Tõepoolest, milline õnn on nende inimeste jaoks võimalus – peituda kõikide tõsiste otsuste lahendamisel niinimetatud enamuse selja taha.

   Tõepoolest, vaadake sellist poliitilist vargapoissi, kuidas ta palehigis “töötab”, et igal eraldi juhul enamus kuidagi kokku kraapida ja saada võimalus igal hetkel pääseda ükskõik millisest vastutusest. Just see asjaolu tõukab iga, end vähegi austava poliitiku ja üldse mehise inimese, sellisest tegevusest eemale. Iga tühisus aga on õnnelik just selliselt käitudes. Meie vaatepunktist on asi selge: kes ei soovi kanda isiklikku vastutust oma tegevuse eest, kes otsib endale kattevarju, see on arg lurjus. Ent kui rahvuse juhid on värvatud sellistest õnnetutest argpükstest, siis varem või hiljem tuleb selle eest kallilt maksta. Asi läheb kuni selleni välja, et meil ei jätku mehisust ette võtta ükskõik millist otsustavat tegu ja me eelistame ennemini leppida ükskõik millise häbi ja autusega, kui leida eneses jõudu vajaliku otsuse jaoks. Ei leidu ju enam kedagi, kes oleks valmis oma isikut, oma pead andma otsustava sammu tegemise eest.

   Tuleb ju meeles pidada ja mitte unustada üht: enamus ei saa ka siin iialgi asendada endaga ühte. Enamus pole igal juhul mitte ainult rumaluse esindaja, vaid ka arguse esindaja. Koguge kokku sada lolli ja te ei saa kuidagi üht tarka. Koguge kokku sada argpüksi ja te ei saavuta tulemusena kuidagi sangarlikku lahendust.

   Kuid mida väiksemaks muutub iga üksiku juhi vastutus, seda suuremaks kasvab selliste tüüpide arv, kes, valdamata minimaalsemaidki andmeid, tunnevad seda enam olevat end kutsutud andma rahva käsutusse oma surematuid andeid. Paljud neist ei suuda lihtsalt ära oodata, millal siis lõpuks jõuab järjekord nendeni. Nad asuvad järjekorda pikas sabas ja vaatavad tapva kurbusega, kui aeglaselt ligineb nende saatus. Seepärast rõõmustab neid iga inimese vahetus selles asu-tuses, kuhu nad kavatsevad pääseda. Nad on tänulikud iga skandaali eest, mis võib sabas, neist eespool seisjate hulgast välja tõugata kasvõi ainult mõne konkurendi. Kui see või teine õnneseentest, kes on varem sattunud soojale kohakesele, ei soovi eriti ruttu selle kohaga hüvasti jätta, vaatavad ülejäänud sellele kui pühade traditsioonide ja üldise solidaarsuse rikkumisele. Siis hakkavad nad pahandama ja juba käsi rüppe laskmata pidama võitlust kasvõi kõige häbitumate vahen-ditega selle momendini välja, kuni neil õnnestub konkurent soojalt kohalt, mis peab nüüd minema teiste kätte, minema kihutada. Kukutatud väikejumal ei sattu niipea samale kohale. Kui see figuur on postilt maha võetud, tuleb tal jälle seista järjekorda pikas sabas, kui ainult seal ei tõuse selline kisa ja sõim, mis segavad uuesti järjekorda sisse võtmast.

   Kogu selle tagajärjeks on koletult kiire isikute vahetus tähtsaimatel riiklikel ametikohtadel. Selle tulemused on alati ebasoovitavad, vahel otse katastroofilised. Kõige sagedamini selgub, et selle tava ohvriks ei lange mitte ainult loll ja andetu, vaid just nimelt võimekas inimene, kuivõrd üldse ainult saatus ise saab andekale inimesele anda võimaluse sattuda juhtivale kohale. Otsekohe moodustub võimeka inimese vastu ühisrinne. Kuidas siis, ta ei tulnud ju “meie” ridadest. Väikesed inimesekesed soovivad viibida printsipiaalselt vaid oma isiklikus seltskonnas. Nad vaatavad igale peaga inimesele, kes on nullide seas võimeline mängima ühe rolli, nagu ühisele vaenlasele. Selles osas on neil alal-hoiuinstinkt eriti teravdatud.

   Kõige selle tulemuseks on vältimatult üha progresseeruv juhtivate kihtide vaimne vaesumine. Milline tulemus saavu-tatakse seejuures rahvuse ja riigi jaoks, seda mõistab kergesti igaüks, kui ta vaid ise ei kuulu sedasorti “juhtide” hulka.

   Vanal Austrial oli kahtlane õnn kasutada parlamentliku režiimi selle kõige puhtamal kujul.

   Tõsi küll, minister-president määrati veel imperaatori poolt, kuid needki määramised polnud tegelikult mitte midagi muud, kui lihtsalt parlamendi enamuse tahte täitmine. Mis puudutab kauplemist ja ümberkauplemist eri ministeeriumide juhtide määramise ümber, siis siin me omasime juba lääne demokraatia puhtaimaid tavasid. Vastavalt sellele olid ka tulemused. Üksikute isikute vahetus toimus üha kiiremini ja kiiremini. Lõppude lõpuks muutus see puhtalt spordiks.

   Samal määral alanes nende kiiresti vahetuvate “riigitegelaste” mastaap; lõppude lõpuks jäi pinnale vaid parlamendi-intrigaani tüüp, kelle kogu riiklik tarkus oli mõõdetav vaid tema oskusega kokku kleepida üht või teist koalitsiooni, s.o. väiklase poliitilise kauplemise oskusega, mis nüüd vaid üksinda võis olla aluseks nende, lubatagu öelda, rahvaesindajate tööle.

   Seetõttu andis just nimelt Viini kool selles osas kõige paremaid näitlikke õppetunde.

   Mis mind mitte vähem ei huvitanud, oli nende rahvaesindajate võimete ja teadmiste kõrvutamine ülesannetega, mis nende ees seisid. Juba üksinda selle tõttu olin ma sunnitud alustama tutvumist nende rahva poolt valitute vaimse hori-sondiga. Möödaminnes tuli tutvuda ka nende sündmustega, mis üldse võimaldasid neil suurepärastel figuuridel poliiti-lisele areenile tõusta. Huvitav oli samuti tutvuda ka nende töö tehnikaga. See võimaldas näha seda isamaa teenimist kõikides selle üksikasjades, milleks õpitavad figuurid vaid võimelised olid.

   Mida enam ma süvenesin sisemistesse suhetesse parlamendis, seda suurema objektiivsusega õppisin ma tundma inimesi ja nende tegevuslaadi, seda vastumeelsemaks muutus mu silmis üldpilt parlamendielust. Terane tundma-õppimine oli mulle tingimata vajalik, kui ma soovisin tõepoolest tutvuda selle asutusega, kus iga seaduseandja iga kolme sõna järel viitab oma “objektiivsusele”. Kui õpid neid härrasid hästi tundma ja tutvud nende eneste räpase olemuse seadustega, siis kahte arvamust siin juba olla ei saa.

   Maailmas on üldse raske leida mingit muud printsiipi, mis, objektiivselt öeldes, oleks niisama ebaõige, kui parlamen-taarsuse printsiip.

   Me ei räägi enam sellest, millistes tingimustes toimuvad härrade rahvaesindajate valimised ise, milliste vahenditega nad saavutavad oma kõrge nimetuse. Ainult täiesti tühisel arvul juhtudel on valimised tõepoolest üldise tahte tulemu-seks. See on selge juba üksinda sellest, et laiade masside poliitiline arusaamine pole sugugi niivõrd arenenud, et nad ise võiksid oma üldpoliitilist tahet väljendada ja valida selleks vastavaid inimesi.

   See, mida me alaliselt tähistame sõnadega “ühiskondlik arvamus”, tugineb vaid väga väikeses osas isiklike kogemuste või teadmiste tulemustele. Suuremas osas aga on niinimetatud “ühiskondlik arvamus” niinimetatud “valgustustöö” tulemuseks.

   Religioosne vajadus on iseenesest pandud sügavale inimese hinge, kuid teatud religiooni valik on kasvatuse tulemus. Ent massi poliitiline arvamus on vaid tema vaimu ja tema mõistuse töötlemise tulemuseks – töötlemise, mida sageli viiakse läbi täiesti uskumatu järjekindlusega.

   Suurem osa poliitilisest kasvatusest, mida sel puhul väga hästi tähistatakse sõnaga propaganda, langeb ajakirjandusele. Esmajärjekorras teeb just tema seda “harivat” tööd. Selles mõttes kujutab ta endast otsekui kooli täiskasvanute jaoks. Häda on vaid selles, et “õpetamine” asub antud juhul mitte riigi käes, vaid sageli väga alatute jõudude käes. Just nimelt Viinis oli mul veel oma varases nooruses parim võimalus hästi tutvuda nende masside kasvatamise relvade monopolisti-dega ja nende fabrikaatidega. Algul tuli mul enam kui kord imestuda selle üle, kuidas oskas lühima aja jooksul see suurtest riikidest halvim luua teatud arvamuse, kusjuures isegi sellistel juhtudel, kui asi oli tõeliste vaadete ja masside tahte ametlikes võltsimistes. Mingi mõne päeva jooksul suutis ajakirjandus mingist naeruväärsest tühiasjast teha suurima riigiasja ja vastupidi, niisama lühikese aja jooksul oskas ta sundida unustama, otse nagu varastades massi mälust selliseid probleeme, mis massi jaoks, nagu näis, omasid tähtsaimat elulist tähendust.

   Pressil õnnestus vaid mõne nädala jooksul tirida jumala valguse kätte mitte kellelegi teadaolevaid üksikasju, nimed, mingil võluväel sundida laiu masse seostama nende nimedega uskumatuid lootusi, ühesõnaga, luua nendele nimedele selline populaarsus, mis mitte iialgi ei ilmutanud end tõepoolest suurte inimeste unenägudeski. Nimed, millest kõigest mõni kuu tagasi veel keegi midagi ei teadnud või teadis vaid kuulduste põhjal, said hiiglasliku tuntuse. Samal ajal vanad, eri riigi ja ühiskondlikus elus läbiproovitud inimesed, surid ühiskondliku arvamuse jaoks välja, või neid puistati üle sellise hulga räpase valega, et nende nimed said lühima aja jooksul kuulmatu alatuse ja petturluse sümboliteks. Seda madalat juudilikku maneeri on vaja läbi näha:  otsekohe nagu võlukepikese väel hakatakse ausat inimest üle kallama mustusega sadadest ja tuhandetest ämbritest, pole olemas sellist kõige madalamat valet, mis ei voogaks sellise, mitte milleski süüdi oleva ohvri pähe; tuleb lähemalt tutvuda sellise hävitamiskatse meetodiga vastase poliitilise maine suh-tes, et veenduda selles, kuivõrd ohtlikud on taolised ajakirjanduslikud lurjused.

   Nende pressi-röövlite jaoks pole midagi sellist, mis ei kõlbaks kui vahend nende räpaste eesmärkide saavutamiseks.

   Ta püüab imbuda perekonna kõige intiimsemasse olukorda ja ei rahune enne, kui on oma alatutel otsingutel leidnud mõne pisiasja, mille ta tuhandekordselt suureks puhub ja ära kasutab, selleks, et oma õnnetule ohvrile löök anda. Aga kui ta, vaatamata kõikidele otsingutele, ei leia oma vastase ühiskondlikus ega eraelus midagi sellist, mida võiks ära kasutada, läheb see lurjus välja lihtsale väljamõeldisele. Ja seejuures on ta kindlalt veendunud, et kui sellele isegi järg-neb tuhandeid ümberlükkamisi, jääb midagi ikka alles. Millegi lihtsast kordamisest kleepub ikka midagi ohvri külge. Seejuures ei tegutse selline lurjus mitte kunagi selliselt, et tema motiividest oleks kerge aru saada ja neid paljastada. Jumal hoidku! Ta teeskleb enese olevat tõsimeelse ja “objektiivse”. Ta hakkab lobisema ajakirjaniku kohustustest jne. Veelgi enam, ta hakkab rääkima ajakirjanduslikust “aust” – eriti siis, kui saab võimaluse esineda konverentside ja kongresside istungitel, s.t. saab võimaluse ära kasutada neid põhjuseid, mille ümber kogunevad sellised putukad eriti suurel hulgal.

   Just need lurjused fabritseerivad enam kui kahe kolmandiku ulatuses niinimetatud “ühiskondlikku arvamust”. Just sellise saasta vahust väljub lõpuks parlamentlik Aphrodite.

   Et kirjeldada üksikasjalikult seda tegevust kogu tema uskumatus valelikkuses, oleks vaja kirjutada terveid köiteid. Kuid mulle tundub, et on küllalt, kui kas või pinnapealselt tutvuda sellise pressiga ja sellise parlamentarismiga, et mõista, kuivõrd mõttetu on kogu see instituut.