Hiljuti ajakirjas Physical Review Letters ilmunud uurimuses
taaskäsitlevad teoreetilise füüsika teadlased nn ajanoolt — kontseptsiooni, mis
kirjeldab aja peatumatut edasimarssi — ning tõstavad esile teistsuguseid viise
aja väljendusvormide analüüsimiseks kogu universumit hõlmavates mastaapides.
Traditsiooniliselt kirjeldatakse aega nn mineviku-hüpoteesi
kaudu, mis võtab eelduseks, et kõik süsteemid tekivad madala entroopiaga olekus
ning et nende entroopia hakkab seejärel termodünaamika mõjul kasvama. Mineviku
entroopia on madal, tuleviku entroopia kõrge. Seda kontseptsiooni nimetatakse
aja termodünaamiliseks asümmeetriaks, vahendab Discovery News.
Entroopia kasvamise näiteid nagu ruumi täitumine gaasiga või
jääkuubiku sulamine kohtame igapäevaselt. Nendes näidetes ilmneb pöördumatu
entroopia (ja sellest johtuvalt ka korratus).
Universumi mõõtkavasse laiendatult tähendab see, et
eeldatavasti pidi Suur Pauk universumi tekitama madala entroopiaga olekust, s.t
võimalikult minimaalse entroopiaga seisundist. Kosmiliste ajastute vältel on
meie universum paisunud ja jahtunud; selle suuremõõtkavalise süsteemi entroopia
on kasvanud. Hüpotees ütleb, et seega on aeg lahutamatult seotud entroopia ehk
korratuse määraga meie universumis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar